Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaks halli tihast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Põhjatihane on talvel liikvel kogu valge päevaaja. | FOTO: wikipedia

Sügise edenedes hakkavad mitmed linnud tihedamalt inimeste elupaikade juurde tulema. Esmalt sageneb rasvatihaste seltskond, läinudtalviste kogemuste najal lootes siin välja pandud lisasööta leida.

Esimese lume aegu ilmub aedadesse ja elamute juurde ka sinitihaseid ning kui läheb külmemaks, näeme lindude toidulaudade juures ka tagasihoidliku halli sulestikuga mustapäiseid tihaseid. Enamasti on tegemist salutihastega, kes varem kandsid sootihase nime. Ehkki enamikus Euroopa keeltes nimetatakse seda linnukest sootihaseks ja ka tema ladinakeelne nimetus palustris seostab teda soodega, on ta põhilised elupaigad ikkagi leht- ja segametsad, puisniidud, veekogude kaldapuistud, suured pargid ja kalmistud. Teine hallikuueline tihane – põhjatihane – elutseb okas- ja segametsades ning ilmub inimelamute lähedale harvem ja enamasti käredama külma puhul.

Nüüdissüstemaatikale aluse pannud Carl von Linné oskas võtta oma „Looduse süsteemis” 1758. aastal kirjeldatud lindude hulka vaid salu- ehk sootihase, põhjatihane aga kirjeldati omaette liigina peaaegu 60 aastat hiljem. Ometi on mõlemad liigid Rootsiski täiesti tavalised, aga neil vahet teha on üsnagi tähelepanelikkust nõudev.

Nii salu- kui ka põhjatihasel on must pea ja kurgualune ning valkjad põsed, hele alapool ning tumedamad, pruunikashallid tiivad ja saba. Neid eristada saab lagipea järgi – salutihasel on see läikiv, põhjatihasel tuhmmust, salutihase kurgulaik on terava, põhjatihasel ähmasema piirjoonega ning põhjatihase tiival on helehall laik. Heaks tundemärgiks on häälitsused: salutihase kutsehüüd on heledakõlaline tsit või järsk tsitjä, põhjatihasel aga venitatud karedapoolne dää dää dää. Ka laul on erinev: salutihasel üksluine dipdipdip-rodu, põhjatihasel mahedapoolne diü-tiü-tiü-trillerdus.

Salutihase levila hõlmab sega- ja lehtmetsade vööndit Euraasias (katkestusega Kesk-Siberis) ja mägimetsi kuni 1300 meetrit üle merepinna. Eesti asurkonna suurust hinnatakse 50 000 kuni 80 000 haudepaarile, talve aga võib meil veeta paarsada tuhat isendit. Põhjatihase areaal ulatub Inglismaast Vaikse ookeanini ja küünib tublisti põhja poole, koguni metsatundrasse, Kesk- ja Lõuna-Euroopas piirdub enamasti mägimetsadega. Eestis pesitseb kuni 100 000 paari põhjatihaseid, talvitab kuni 300 000, nende hulgas ka põhjapoolseid isendeid.

Meie kaks halli tihaseliiki on vägagi paaritruud. Elukaaslane leitakse juba esimesel talvel ja püsitakse koos kuni ühe paarilise surmani. Ohtusid aga on palju ja kooselu kestab harva üle kolme aasta. Pesaõõnsus toksitakse ise mõnesse pehkivasse puutüvesse, sootihane kasutab ka puulõhesid, harvem tehispesi või väike-kirjurähni vanu pesaõõnsusi. Pesakoopa tegemiseks kulub aprillis-mais mitu nädalat. Valge tausta ja punapruunide tähnikestega kirjatud mune on tavaliselt 7–9 ja neid asub viimase muna munemise järel hauduma emalind. Põhjatihasel kujundavad tähnid muna tömbima otsa ümber nagu pärja. Haudeaeg on kaks nädalat, poegadel kulub mõlema vanema toodud putukate ja ämblike varal lennuvõimeliseks saamiseks 18–20 päeva. Põhjatihase pesitsusaeg on nädala võrra hilisem kui salutihasel. On täheldatud, et segametsas võttis salutihase paar, kellega kõrvuti oli pesitsema hakanud põhjatihane, sellelt pooliku pesaõõnsuse jõuga üle. Nii et taolised seigad võib-olla ongi tinginud põhjatihase hilisema pesitsemise?

Veel hiljaaegu täielikeks paigalindudeks peetud sootihased võivad mõnel sügisel hulgana võtta ette pikemaid rändeid ja nii on Kabli linnujaamas saanud rõnga näiteks 1986. ja 1988. aastal oma 125 salutihast. Nende läbirände kõrgpunkt langeb septembri lõpule ja oktoobri algusele. Hoopis intensiivsema rändega, Kablis 15 korda enam (üle 21 000) püütud põhjatihase läbirände kõrgaastad aga ei lange sugulasliigi omadega hoopiski ühte, nii nagu ka hulgalisema läbirände päevad on põhjatihasel olnud kümmekond päeva varasemad kui salutihasel.

Novembri keskpaigaks on suurem liikumistuhin möödas ja üha enam neid halle tihaseid hakkab linnutoitlatesse ilmuma. Esialgu on näha vaid salutihaseid, põhjatihaste käredamat hoiatushüüdu kuuleme majade lähedal enamasti alles detsembris, kui metsaservadel ja võsastikes looduslikud toiduvarud – külma eest peitu pugenud putukad ja ämblikud ning nende munad pideva tarbimissurve all järjest napimaks jäävad. Sügisel ja talvel söövad mõlemad tihased rohkesti ka mitmesuguseid seemneid.

Salutihane on inimest usaldavam („julgem”) kui põhjatihane ja mõni isend võib ajapikku toidupakkujaga sedavõrd harjuda, et söandab inimese peopesalt päevalilleseemne napsata.

Tagasi üles