Väikese saeveski pluss on paindlikkus

Argo Aavekukk oma ühemehefirma saeveskis. Foto: Viio Aitsam

Ükski suurtööstus ei hakka väikese tellija väikest palgikogust eri mõõtudesse saagima, aga osa väikeettevõtjaist just sellega tegelebki.

Läänemaal Kullametsa külas elava Argo Aavekuke ettevõtte Uus-Mõtte OÜ väike saeveski töötab Kullamaa külje all kolhoosiaegses tootmishoones. Varjualuses on näha valmis saetud materjali virnasid. Sees käib kase saagimine tellimustööna – Tšehhi päritolu lintsaeraamil, mis on ostetud 2013. aastal Leaderi programmi toel.

„Hea, et tööd praegu on. Metsad on nii pehmed, et puitu saab kätte vaid mõne kõrgema koha pealt. Keegi oma metsa väga ära ju ei taha lõhkuda,” räägib Argo Aavekukk. „Näiteks nädal tagasi, enne praegust tellimust oli tööpaus.”

Põhiliselt teenustöö

Uus-Mõtte OÜ tootmishoone on pärit 1970. aastate algusest, kui rajati Kullamaa kolhoosi saeveski, kus töötas Argo Aavekuke isa. Taasiseseisvunud Eesti reformides sai isa hoone erastada. „Sestpeale ongi see olnud minu käes, kuid varem oli saagimine kõrvaltegevus. Pärast seda, kui talus tuli teha otsus piimatootmine lõpetada, on kõrvaltegevusest saanud põhitöö,” jutustab Argo Aavekukk.

Suure osa saeveski tööst moodustab teenustöö – näiteks lähedal elavad või suvekodu pidavad inimesed toovad kohale oma palgid ja tellivad saagimist. Umbes kolmandiku töömahust katab puit, mille Argo Aavekukk ise ostab, et täita tellimusi või et saagida ümarpuit ära ja panna kuivama, pakkuda potentsiaalsele ostjale valmismaterjali.

Kui teenustööde osa on nii suur, kas võiks arvata, et kuni lähikonnas maaelu kestab, on saeveskil perspektiiv jalul püsida? „Usun küll,” ütleb Argo Aavekukk ja räägib, et eraisikutest tellijate seas on nüüdseks nähtav põlvkonnavahetus. „Võib-olla inimene oma palki siia tuues rahas nii väga ei võidagi, sest materjali tuleb edasi-tagasi transportida, aga on neid, kelle jaoks on väga tähtis lasta saagida ja kasutada just oma metsa puitu.”

Üks tellijate seltskond on veel linnainimesed, kes on lähikonnas ostnud endale mõne vana talukoha, ja kes põhimõtteliselt ei osta oma lauamaterjali linnast, vaid kohalikult ettevõtjalt.

Laiendada ei plaani

Praegune saeraam on saeveski kolmas ja kõige moodsam. Selle tootja on kasutanud nii palju hüdraulilisi lahendusi, et inimese füüsilise töö osa on minimaalne ja üks inimene saab kõigega hakkama. Ainuke käsitsitöö on pindade tõstmine.

Argo Aavekukk töötabki üksi ja abilisi kutsub vaid suurte tellimuste korral. „Mingi aeg proovisin suuremalt, kui siin oli veel ketassaeraam. Tööd jätkus, tootlikkus oli suurem ja ka käive, aga endale tulu rohkem ei tulnud, samas vastutus oli hoopis suurem. Loobusin ja eelistan tegutseda üksi omas tempos. On rahulikum ega pea muretsema näiteks selle üle, kust võtta raha, et meestele palka maksta aegadel, kui tellimusi pole.”

Nüüd, uue saeraami ajal oleks Aavekuke sõnul raske leida meest, kes kõigega hakkama saaks. „See raam on üsna kapriisne. Iga eksimus maksab 50 eurot, mis on ühe saelindi hind. Endal läks seda kooliraha alguses ka päris palju, enne kui kõik töövõtted kätte sain.”

Ettevõtte laiendamise asemel on mees panustanud koostööle – kui on vaja saematerjali kuivatada, laseb ta seda teha lähimas kuivatis Märjamaal. Kui on endal vaja metsamaterjali, hangib ta selle koostööpartnerilt, siinsamas Kullamaa lähistel tegutsevalt metsa ülestöötajalt.

„Ainuke asi, millele olen mõelnud, on seimeri (mitmekettaline saag laudade servamiseks – V. A.) väljavahetus. Kui ikka peaks vaja olema puhast õhukest lauda, võidaks parema seimeriga päris palju – tootlikkus oleks suurem,” ütleb Argo Aavekukk.

Mitu tegevusharu

OÜ Uus-Mõtte saeveskist umbes 50 kilomeetrit Kesk-Eesti poole, Lipa külas Raplamaal tegutseb Pajo saeveski, mille valmismaterjali virnade katusealused on pikemad. Tootmise struktuur on siin vastupidine – suurem osa toodangust on omaostetud puidust ja teenustööd moodustavad vaid väikese osa. „Varem telliti rohkem, aga nüüd inimesed ise nii väga metsa enam ei tee ja ka väikesed metsa ülestöötamise brigaadid on kadunud. Suurtel ülestöötajatel on puidu müügiks lepingud suurte töötlejatega. Vanas mõistes taluelu, kus kõik on oma ja ise tehtud, jääb järjest vähemaks,” kirjeldab ettevõtte omanik Aivar Pajo muutusi. Samas on ta suhteliselt pika ajalooga saeveski (alates 1992, saeveski alustas omal ajal nullist) saanud tuntuks paigana, kust lähikonna inimesed käivad ehitusmaterjali ostmas ning seda müüakse ka kaugemale.

Aivar Pajo märgib, et praegu on saeveskil palkide saamisega raskusi ilmastiku tõttu, kuid selle kõrval mõjutab olukorda valitsuse uus tulumaksukorraldus – on metsaomanikke, kes on võtnud hoiaku, et ei hakka endale metsatulu tekitama, sest müügi korral müüja pigem kaotaks kui võidaks. Mets jääb müümata ja parem seisku.

Ka Pajo saeveskis on varem olnud rohkem töötajaid. Töökohti on teadlikult vähendatud tööde mehhaniseerimisega, nii et esialgu sai viiest kohast kolm ja lõpuks jäi saeveskisse vaid üks töökoht. Ent ettevõttes on töötajaid rohkem – see Lipa küla saeveski on nimelt näide nendest, kus saagimise kõrval on ka teine või mitu tegevusharu. Lipal valmistatakse palkidest tooteid, näiteks bussiootepaviljonid, pingid-lauad, aga ka suvemajad jms. „See on valdkond, kus tööjärg on kogu aeg ees.”

Väike on kasulikum

Samamoodi nagu Argo Aavekukel Kullamaal pole ka Aivar Pajol plaanis oma ettevõtte saeveski poolt laiendada. „Väikesel saeveskil on kergem hakkama saada – kui peaks tekkima olukord, et tööd pole, siis panedki seisma. Kui mul oleks ainult saeveski ja palktooteid kõrval poleks, kui ehitaksin välja kuivati ja muu sellise, võtaksin tööle rohkem inimesi, oleks see juba keskmine ettevõte, mis on tegelikult hoopis haavatavam.”

Aivar Pajo põhjendab analoogselt Argo Aavekukega, et suurema hulga töötajatega keskmisel ettevõttel tekivad kohe ka suuremad kohustused ja raskused. Ilmastikust nii tugevasti sõltuval tegevusalal tuleb arvestada olukorraga, kus toorainet napib – töömaht võib väheneda, kuid töötajatele tuleb kindlustada töö ja tasu, samas on maapiirkondades aina keerukam leida kvalifitseeritud tööjõudu.

Erinäoline seltskond

Nii Lipal kui ka Kullamaal rääkisime muu hulgas teistestki lähikonna väikestest saeveskitest, millest paljud on kadunud. Mulje jäi, et olemasolevad väikesed on nii erineva kujunemisloo ja näoga, et neile on raske ühist nimetajat leida: on väikesi, kes on spetsialiseerunud nišitooteile-teenuseile; neid, kes panevad saeveski tööle vaid vastavalt vajadusele; neid, kes põhiliselt saevad materjali oma tarbeks; neid, kes arendavad valmistoodangu müüki jne.

Jõudsime kuskile sinna, et võrreldes suurte saetööstustega on väikese positsioon turul mitmes mõttes kehvem, kuid trump on paindlikkus. Vaid väikesed saeveskid on need, kelle jutule saab minna väikeste puidukoguste ja erisoovidega mõõtude, pikkuste jms asjus.