Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õigus teada … toidu päritolu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maaeluminister Tarmo Tamme sõnul peame igal juhul aktiivselt kaasa rääkima Euroopa Komisjoni vabatahtlikku päritolumärgistust käsitleva eelnõu menetlemises, et lõpetada tarbijaga manipuleerimine petliku päritolu abil. | FOTO: Tiit Loim

Õigus teada toidu päritolu – esmapilgul tundub see olevat lihtne ja õiguspärane ootus, mis süvenedes üha keerulisemaks muutub. Teema paremaks mõistmiseks tuleb kõigepealt vastata kahele küsimusele: mida mõistame toidu päritolu all ja miks peab inimesi sellest teavitama?

Esimene küsimus puudutab teatud määral inimeste hinnanguid. Kas loeme toidu päritoluks asukohta, kus toode, mida tarbime, on valmistatud? Või on meile tähtis tarbitava toidu põhitooraine päritolu? Mis on see, mis meid tarbijana tegelikult huvitab?

Kindlasti ei ole siin ühest vastust, kuna väärtushinnangud on erinevad. Oma riigi majanduse käekäigu pärast muret tundev inimene eelistab ilmselt Eesti põllumajandusest pärit ning Eestis töödeldud ja valmistatud toitu. Vaadeldes aga Eestit osana Euroopa Liidu siseturust, kus kehtib kaupade vaba liikumise põhimõte, võib toidu päritolu jaotada ka kui ühisturul toodetud (EL-is) ja kolmandates riikides toodetud (EL-i väline) toodang.

Seni on ELi kohustuslik päritolumärgistus lähtunud peamiselt toiduohutuse aspektist ja seetõttu on see kohustuslik eelkõige suurema riskiga toodetel, nagu näiteks värske liha. Samuti on tehasetähisega märgistatud kõik jaekaubanduses müüdavad pakendatud loomse päritoluga tooted. See ongi see ovaalne tähis, mille leiame igalt piima- ja lihatoote pakendilt, kus on kirjas tootjatehase asukohariik ning ettevõtte number. Teadlikum tarbija võib selle tähise järgi teha üllatavaid avastusi, näiteks võib toode pakendi järgi tunduda kodumaine, kuid on pärit hoopiski mõne lähemal või kaugemal asuva riigi tehasest. Samas ei ütle tehasemärgis meile midagi tooraine päritolu kohta.

Kohustusliku päritolumärgistuse pilootprojektid

Miks on märgistuse teema aktuaalne? Sest praegu on ELis toimumas kaks paralleelset protsessi. Ühelt poolt on mõned ELi liikmesriigid Euroopa Komisjoni loal korraldamas nn pilootprojekti, mille raames tuleb selles riigis turule toodetavatel toidukaupadel märgistada põhitooraine päritolu. Näiteks Prantsusmaal ja Soomes piima- ja lihatoodetel, Leedus ja Kreekas piimatoodetel. Selline märgistamine on endaga kaasa toonud teatud turumoonutused või muudatused. Näiteks Belgia toiduainete eksport kahanes pärast Prantsusmaa kohustusliku päritolumärgistuse kehtestamist 20 protsenti.

Siinkohal seisamegi küsimuse ees – kas peaksime valima sama raja, lootes, et sarnane mõju kehtib ka Eesti turul ning meie toiduainetööstus hakkab senisest rohkem kodumaist põllumajandustoodangut kasutama? Samas võib ennustada, et sellise lähenemise tulemusel halvenevad meie väljavaated teiste ELi liikmesriikide turgudel kanda kinnitada. ELi siseturu üldise loogika seisukohalt on tegemist samuti mõnevõrra küsitava suunaga, mis loob kunstlikke tõkkeid kauba vabale liikumisele.

Vabatahtlik päritolumärgistus

Euroopa Komisjonil on lähikuudel valmimas nn vabatahtliku päritolumärgistuse rakendusmäärus. Esmapilgul tekitab selline reguleerimisala imestust: miks peaks reguleerima vabatahtlikku tegevust? Tegelikult on eesmärk lihtne – kui toidu pakend tekitab tarbijas väära ettekujutuse toidu valmistaja ja põhitoorme päritolu kohta, tuleb toorme tegelik päritolu pakendil selgelt märgistada. Esmapilgul lihtsana tunduv küsimus tekitab ilmselt kogu ELi tasandil laiema arutelu teemal, mida lugeda tarbijale antavaks infoks, mille alusel ta tooraine päritolu eeldab.

Kui toidu päritoluriik või lähtekoht on märgitud ja see ei ole sama, mis toidu põhilis(t)e koostisosa(de) oma, siis märgitakse ka kõnealuse koostisosa päritoluriik või lähtekoht või märgitakse, et põhilise koostisosa päritoluriik või lähtekoht on toidul märgitust erinev.

Pakun lugejale mõtteaineks mõned küsimused, mille põhjal analüüsida enda seoseid erinevate tähistega.

Kui pakendil on kirjas näiteks „Varblase talu saunasink”, kas eeldate, et tegemist on Eestis asuva taluga, mis tootis singi enda kasvatatud ja tapetud loomade lihast?

Kas eeldate, et Jõhvis asuva lihakombinaadi tüüptoodangu värvides pakendatud „Jõhvi peekon” on valmistatud selles tehases ja Eestis kasvatatud loomade lihast?

Ostes rahvusvärvides disainitud pakendi, kas eeldate, et selles sisalduv toode on toodetud Eestis ja kohalikust toorainest?

Kui toode kannab tähist „Tunnustatud Eesti maitseelamus”, kas eeldate, et tegemist on Eestis toodetud ja kohalikust toormest tootega?

Näiteid võib tuua lõputult. Kõige lihtsam viis enda arvamuse õigsuses veenduda on minna poodi ja vaadata näidetes toodud toodetele sarnaste, reaalselt olemasolevate kaupade tehasetähiseid, mis samas ei ütle midagi toorme kohta.

Seetõttu ongi Euroopa Komisjon vastavalt ELi põllumajandusministrite ja Euroopa Parlamendi määrusele välja tulemas rakendusmäärusega, mis kaitseb tarbijaid pettuse eest, kus neile üritatakse teatud päritolu teeseldes müüa toodet, mis pole kaugeltki selle päritoluga.

Valik on meie

Eelneva põhjal on meil valida, kas katsetada ka Eestis nn kohustuslikku päritolumärgistust, mis võib rahvusvahelisele kaubandusele pärssivalt mõjuda ja meie eksporti kahjustada, või suhtuda ELi tasandil sellistesse pilootprojektidesse pigem ettevaatlikult.

Igal juhul peame aktiivselt kaasa rääkima Euroopa Komisjoni vabatahtlikku päritolumärgistust käsitleva eelnõu menetlemises, et lõpetada tarbijaga manipuleerimine petliku päritolu abil. Kindlasti puhastaks ja korrastaks see Eesti koduturgu ning eestimaist toodangut eelistavad inimesed saaksid poes oma valikut kergema vaevaga teha.

Tagasi üles