Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Endine linnavolikogu esimees pühendus mesilastele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jorma Õiguse sõnul pole viimased aastad mesinikele kuigi soodsad olnud. | FOTO: Kristina Efert

Endine Mõisaküla linnavolikogu esimees Jorma Õigus otsustas tänavu uude Mulgi valla volikokku mitte kandideerida ja keskendus hoopis mesiniku ametile.

Jorma alustas mesinikuna 2003. aastal, kui võttis Mõisaküla linna südames asunud koduhoovi kaks mesilasperet. Mesilinnud tegid naabrid rõõmsaks, sest nende ploomipuud kandsid kenasti vilja. Nad uskusid, et mesilaste töö aitas saagikusele tublisti kaasa. Kui Jorma otsustas tarud linnast eemale viia, olid naabrid lausa rahulolematud, et kasulikud tööloomad minema viidi.

Väljaõpe on vajalik

Esimese kümne aastaga kasvatas Jorma mesilasperede arvu kümneni. Samal ajal tundis ta puudust väljaõppest. Kui 2012. aastal algasid Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis mesinike koolitused, oli ka Jorma platsis. Kandideeris 50 soovijat, 24 võeti vastu. Vaadati mitut asja, üks neist oli ettevõtluskogemus. Jorma oli juba 2004. aastast tegutsenud FIEna ja kuna kogemusi jagus, läbis ta konkursi edukalt.

2013. aastal lõpetas ta kursused 5. kutsetasemega, olles ainus selle tasemega mesinik Mulgimaal. Eestis on vaid 11 niisugust mesinikku. 5. tase tähendab kutselist mesinikku, 4. tase

abimesinikku. Praegu on Jorma ise juba teiste koolitaja ja hindamiskomisjoni liige.

„Kui kooli läksin, oli mõte mesindusest elatuda. Soovisin hakata elukutseliseks mesinikuks,” räägib ta.

Pärast kooli lõpetamist kasvas mesilasperede arv sajani. „Müüsin mett sugulastele ja tuttavatele. Kliente on järjest juurde tulnud, ostavad käest ära,” räägib Jorma. „Mesindus on usalduse küsimus. Hea, kui on tuttav mesinik, kellest tead, et tema mesi on kvaliteetne ja puhas ning inventar vastab nõuetele.” Algul olid Jarmogi meevurrid pärit Vene ajast, nüüd on kõik asjad roostevabad või toiduplastist.

2014. aastal taotles Jorma enda toodetele pääsukesemärgi, see tähendab, et kogu tooraine on eestimaine. Kuigi ökomärki tal pole, järgib ta seda põhimõtet ning mürke ja ravimeid ei kasuta. Tema arvates ostavad mesinikud asjata kalleid lestatõrjeribasid, sest lestad muutuvad nende suhtes resistentseks. Jorma kasutab lestade vastu orgaanilisi happeid, need ei tekita resistentsust, aga peab rohkem toimetama ja kulub rohkem aega.

Mesinik peab pühenduma

Jorma on meetootmisesse päris palju investeerinud. Ta ostis Mõisakülla maja kindla teadmisega, et rajab sinna mesila. „Mesila rajamisel kulub iga mesilaspere kohta umbes tuhat eurot. Vaja on ruume, vurre jm. Igal aastal peab inventari kümne protsendi ulatuses uuendama. Lisaks kulub ravimitele,” loetleb Jorma.

Mehe eesmärk on, et järgmisel aastal oleks tal 150 mesilasperet. Tööd jagub aasta ringi. Jaanuaris tuleb hakata raame tegema. Talvel on loengud, kevadel õppepäevad ja siis hakkavad taimed õitsema. Suviti on kohalikud üritused ja festivalid.

2013. aastal kutsuti Jorma kandideerima kohalikku volikokku, ta sai volikogu esimeheks. Amet nõudis oma ja kannatajaks olid mesilased. Mesilasperede arv kahanes drastiliselt, sest mesilased ei tule ise oma eluga toime.

„Mõned mesinikud ütlevad, et ei võta mett ära ja jätavad mesilastele. Tegelikult on see karuteene. Näiteks kanarbikumesi lööb mesilastel kõhu lahti, võilill jällegi kristalliseerub ja mesilased surevad nälga. Talveks tuleb anda ikka suhkrusiirupit,” teab Jorma.

Mitmekesine loodus

Mõisakülas on vaheldusrikas loodus. Linn on ehitatud soisele pinnale, lähistel on palju metsvaarikat ja soo ääres kanarbikku. Kui vaarikas õitsemise lõpetab, alustab põdrakanep. Mesilased korjavad ka pärnaõit. Jorma sõnul meeldib eestlastele mahedamaitseline mesi, millele kanarbik pisut vürtsi juurde annab.

Viimased aastad pole mesinikule kuigi soodsad olnud. „Kaks aastat on olnud kehvad, seevastu 2013 ja 2014 olid rekordilised,” nimetab Jorma. „Kui on hea meeaasta, siis jääb mesinikule mulje, et see ongi normaalne, kuid aastad pole vennad ja tänavust meesaaki võib pidada Eestis keskmiseks.”

Kuigi kevad oli külm ning suvi jahe ja vihmane, õitsesid taimed kauem kui tavaliselt. Mesilastele on see hea, kui paljud taimed õitsevad ühel ajal ja pikemat aega.

„Möödunud aastal sai mesi jõuludeks otsa, kuna paljud inimesed ja asutused on viimastel aastatel leidnud, et tervislik meepurk passib imehästi kingipakki. Sel aastal on mett rohkem ja kõik meesoovijad on teretulnud,” sõnab Jorma.

Mõisaküla tõusud ja langused

Jorma sõnul ta Mõisakülast ära kolida ei tahaks, aga et selles linnas hakkama saada, peab olema ettevõtja. Mõisaküla linn asub Edela-Eestis, vabariigi lõunapiiri läheduses. Maakonnakeskusest Viljandist jääb Mõisaküla 49 kilomeetri, Pärnust 63 ja Tallinnast 189 kilomeetri kaugusele.

Kolm kilomeetrit Mõisakülast põhja pool kulgeb ida-läänesuunaline Valga-Uulu maantee, mis tagab hea ühenduse lähimate väikelinnadega, Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja, Karksi-Nuia ja Tõrvaga. Mõisakülast saab hõlpsasti ka Lätisse.

Mõisaküla linna tekkimine on seotud Pärnu-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamisega Esimese Vene Raudteede Juurdeveo Seltsi poolt. Mõisaküla raudteejaam valmis 1895. aastal ja esimene rong Pärnust Valka väljus 5. oktoobril 1896. Järgmisel aastal avati Mõisaküla-Viljandi raudtee, mis aastaks 1900 sai ühendatud Tallinnaga.

Tagamaks tööd ka naistele ja lähtudes asjaolust, et Abja ümbrus oli traditsiooniline linakasvatuspiirkond, rajati 1909. aastal Mõisakülla linavabrik. Selleks ajaks oli Mõisakülas juba 100 maja umbes 1000 elanikuga. Mõisaküla linavabrik oli esimene suurem linavabrik Lõuna-Eestis. 1938. aastal sai Mõisaküla linna staatuse. Mõisaküla oli kiiresti arenev tööstuslinn, üks jõukamaid Eesti väikelinnu. Kuni 1940. aastani arenes linn hoogsalt.

Teise maailmasõja tagajärjed olid Mõisaküla jaoks traagilised: hävis linna keskosa, raudteetehas, depoohoone, jaamahoone, osa raudteemaju, veevärk ja kõik töökojad. 23. septembril 1944 õhkisid taganevad väed raudteejaama koondatud laskemoonarongid. Põles ära 70 maja. Ettevõtetest pääses ainukesena purustustest linavabrik. 1946. aastal taastati depoohoone, kus algas vedurite remont. 1960. aastal moodustati veduridepoo baasil Mõisaküla Mehaanikatehas, mis allutati Tallinna Ekskavaatoritehasele. Praegu tegutsevad omaaegsete raudteetehaste ja saeveski asukohas OÜ Mõisaküla Masinatehas, OÜ Uno Light, OÜ Puit ja Mööbel, Metalworld OÜ. Ajaloolised raudteetehaste hooned on OÜ Mõisaküla Masinatehas omandis. Linavabriku hoonete omanik on OÜ Uno Light.

Enne teist maailmasõda elas Mõisakülas 2556 inimest. Suurettevõtete (raudteetehase ja linavabriku) likvideerimine viis Mõisaküla linna raskesse sotsiaalmajanduslikku olukorda: tekkinud pikaajalise tööpuuduse tõttu vähenes elanike arv pidevalt. Sõjaeelse ajaga võrreldes on elanike arv tänapäevaks vähenenud 62 protsendi võrra, aastatel 1959–1991 kahanes rahvastik 40 protsenti. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal elas Mõisakülas 1310 inimest. Nüüdseks on elanikke 700 ringis.

2017. aasta haldusreformi käigus liitus Mõisaküla linn Karksi, Abja ja Halliste vallaga uueks Mulgi vallaks.

Tagasi üles