Kaljukotkas – väärikaim kull

Kaljukotkas patrullretkel. Foto: Wikipedia

Olgu linnu-uurija või lihtsalt loodusesõber, aga vaatluskäigul seiratud kotkas annab päevale jumet juurde. Ka looduskaugele inimesele on laotuses tiirleva kotka nägemine omaette elamus.

Eesti looduses elutseb kaht liiki suuri kotkaid: merikotkas ja kaljukotkas. Mõlemad on meie põlislooduse sümbolid ja alles viimase mõnekümne aasta jooksul saanud üle vahepealsest, paarisaja aasta kestel üha süvenenud madalseisust. Kui merikotkas oma üle tuhande isendi suuruse asurkonnaga on muutunud paiguti üsna igapäevaseks linnuks, siis kaljukotka arvukus – alla veerand tuhande linnu – on mitu korda väiksem ja tema inimpelglikkus hoiab teda meie igapäevakäikudest eemal.

Kalju- ehk maakotkas on merikotkast pisut sihvakam ja napilt kümnendiku väiksem, aga temagi emaslindude tiibade sirulaius küünib kahe ja veerandi meetrini ning kaal üle 6 kilo. Isased on – nagu kõigil kullilistel – väiksemad, kaaludes napilt üle 3 kilo. Vanalinnu sulestik on tume, enamjaolt pruuni tooni, hoosuled aga hallid ja tiiva kerepoolsel osal valkjas laik, saba on hall tumedate vöötidega ja selle tipp laiema musta vöödiga. Tihtipeale on vanemate lindude sulestik laiguti luitunud ja heledam. Pea ja kukal on kollakasroostjad. Noorlindudel on sulestikus valgeid laike, musta tipuga saba tüvikuosa on valge ja muutub aasta-aastalt tumedamaks. Jalad on varvasteni sulgedega kaetud, võimsate mustade küünistega varbad on kollased. Lennul tehakse 6–8 järjestikust jõulist tiivalööki ja siis laueldakse paar sekundit, nii et lennukõrgus ei muutu. Soodsate tuulevoogude korral võib ka pikemalt lauelda või kõrgemal keerelda.

Kaljukotka levila hõlmab põhjapoolkera metsavööndit ja mäestikualasid. Kuuest alamliigist on meie oma, nominaatvorm kodus peaaegu kogu Euroopas ja Lääne-Siberis. Ainult taiga põhjaosast rännatakse talveks lõuna poole, mujal on kaljukotkad paigalinnud.

Kaljukotkas on üsna paaritruu lind ja iga paar hoidub aasta läbi oma pesitsuspaikkonda. Enamik nendest asub raba-metsamaastikul. Igal paaril on ajapikku rajatud mitu pesa, mida eri aastatel kasutatakse vaheldumisi. Pesa ehitab kotkapaar enamjaolt männi otsa, kas jändrikule rabamännile inimkaugel rabasaarel või kõrge mastimänni ladvaharude vahele. Reeglina on pesapuu teistest ümberkaudsetest puudest nii vanem kui ka jämedam. Vähem on pesi leitud haabadel ja kuuskedel. Veebruaris hakkab kotkapaar uut pesa ehitama või mõnd vana kohendama, tassides sellele veerand meetri paksuse kihi roikaid ja oksi. Vanemad pesad võivad saada paari meetri tüseduseks ja niisama laiaks. Euroopas paikneb selle kotka pesadest puu otsas vaid kümnendik, enamik aga kaljueenditel.

Samal ajal pesaehitusega harrastatakse lennumänge, mil tiireldakse üheskoos õhus, aeg-ajalt kokkutõmmatud tiivul allapoole sööstes. Märtsi keskpaigaks on pesas kaks, harvem kolm muna, mida emalind hakkab hauduma kohe esimese munemise järel, nii et pojad kooruvad paaripäevase vahega. Pole harv juhus, kui neist nõrgem omavahel toidu pärast nägeledes hukkub, nii et enamasti kasvab üles ainult üks poeg. Haudeaeg on 44 päeva, poja (või hea õnne korral poegade) pesast väljumiseni läheb veel kuni 80 päeva. On kirjeldatud, et mõni päev enne lennuvõimestumist ei tooda pessa enam toitu ja poeg meelitatakse pesast välja planeerima, nii et ta maandub läheduses ja veedab paar päeva maapinnal ringi kõndides. Noorlind jääb vanemate juurde järgmise varakevadeni.

Kaljukotkad tarbivad erandita loomset toitu, nii elusalt püütud kui ka surnult leitud. Viimasel juhul on oht, et jahimeeste surmatud, ent leidmata jäänud ulukite lihast satub pliihaavleid (jahiseadusega küll kasutamiseks keelatud) kotka seedekulglasse, nii et järgneb pikaldane surmav mürgistus. Igal aastal ravivad maaülikooli veterinaarid terveks mitu alla neelatud seatina toimel surmale määratud lindu, ent enamikku tohtrite manu toodud kotkaid ei õnnestu päästa. Arvata on, et iga aasta jääb Eestis tosin või rohkemgi pliiohvrit avastamata.

Elusat saaki ründab kaljukotkas, kui on seda oma patrull-lennul märganud, kusjuures kõrgemalt saagi peale sööstes võib ta kiirus olla kuni 80 m/sek. Saakobjekt võib kaaluda kuni 15 kilo. Suuremal loomal haarab ta küüntega peast kinni, nii et läbi kolju ajusse tungivad küünised surmavad ohvri lausa hetkelt. Jänes või rebane haaratakse turjast. Ei põlata väiksemaidki loomi, isegi uruhiiri. Emakotkas suudab lendu tõusta kuni kolme ja poole kilose saagiga, suuremat saaki süüakse-tükeldatakse kohapeal.

Noorena pesast võetud ning inimeste üles kasvatatud ja treenitud nn jahikotkad olid keskajal Euroopaski kasutusel. Tänapäeval harrastatakse kaljukotkaga küttimist Kesk-Aasias ja araabia maades. Vabas looduses on kaljukotkad elanud kuni 38 aasta vanuseks, vangipõlves koguni 57 aastaseks.

Enamikus keeltes viitab selle kotka nimi, et teda loetakse vastava rahva poolt vägagi väärikaks linnuks. Skandinaavlastel ja mõnedel teistelgi on ta kuningkotkas, poolakatel esikotkas, ibeerlastel ja itaallastel päriskotkas, leedukatel üllas kotkas, kreeklastel, inglastel ja prantslastel kuldkotkas, rumeenlastel vapikotkas jne. Kaljukotka kujutis ehib paljude riikide vappe ja lippe. Sakslased ja hollandlased on ta nimeks pannud kivikotkas, tšehhid, slovakid, bulgaarlased, türklased, lätlased ja mitmed teisedki – kaljukotkas, nagu meiegi. Eestis on ta tuntud ka laanekotka ja maakotkana ning soomlastel ongi ta maakotkas. Kuna Eestis sel kotkal pole pesapaigaks kaljusid leida ja hiidrahnud on talle vaid istekohtadeks, siis võiksime teda hakata rohkem maakotkaks hüüdma, nagu ornitoloogiaühingu linnunimede komisjon on paralleelnimeks kinnitanud.