Pottsepp: Ahju soojusest paremat ei ole olemas (2)

Sirje Niitra
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Koppel oma kodus isetehtud heleda ahju ees toasooja nautimas.
Raivo Koppel oma kodus isetehtud heleda ahju ees toasooja nautimas. Foto: Liis Niitra

Ahjumaailma nime all Eestis heledatoonilisi ahjusid pakkuma hakanud meisterpottsepp Raivo Koppel ütleb, et ahjusoojusest paremat ei ole ega tule ja et hea ahi annab ühtlaselt sooja 24 tundi järjest.

Ehkki väljas on sompuskülm sügisilm, võtab Koppel meid vastu oma nägusas ja väga soojas kodus Märjamaal. Avatud köögiga toas on heledate glasuurplaatidega kaetud kaminahjule lisaks puudega köetav pliit, mille soemüür annab sooja ka kõrvalasuva vannitoa soojale istmele. Selle meistri kohta ei saa küll öelda, et endale pole midagi jagunud.

Õue peal on suur kollane furgoonauto, mida mees hellitavalt Hiltoniks kutsub, sest selles saab kusagil pikemalt tööl olles ka ööbida. Kõrvalhoonesse on aga sisse seatud väike töökoda. Ehkki Raivo Koppeli kohta sobiks hästi öelda kuldsete kätega töömees, sest ta on teinud peaaegu kõiki ehitusel vajalikke töid, siis see nimetus talle kohe üldse ei meeldi. „Mina arvan, et pea on tähtsam kui käed, sest kõike tuleb teha mõistusega,” lausub ta.

Iseõppijast pottsepp

Pottsepaks koolitas tänane väga nõutud ahjumeister ennast aasta aega põhiliselt internetis iseõppimise teel, külastades vastavaid kodulehti üle terve maailma, kusjuures jõudis kiiresti Põhja-Ameerika Pottseppade Assotsiatsiooni tarkusi tudeerima. Seal tehti esimene ahi alles 1980. aastal, teab Koppel rääkida, sest enne seda olid ainult kaminad kasutusel. Hiljem ilmusid ameeriklaste kodulehel juba ka mõned eestlase tehtud ahju pildid.

Pottsepa ameti juurde jõudis aga Saaremaalt pärit mees seetõttu, et leidis endale 2002. aastal „jooksuaja”, nagu ta ise ütleb, Märjamaalt naise, aga töökohta sellega kaasa ei saanud. Mõtles siis, mis see õige amet võiks olla, mis liiga palju investeeringut ei vajaks ja sellises väikeses kohas leiva lauale tooks. Mõte liikus ahjude peale, sest neid saab teha aasta ringi. Ega toona Eestis suurt muid ahje tehtud kui punasest tellisest ja plekkahje, aga tema juurutas heleda disainiga ahjud, mida nüüd lisaks kahhelahjudele põhiliselt teebki.

Oma eeliseks pottsepatöös peab Koppel seda, et tal puudub vanast ajast pärit taak ja kõik on tulnud endal algusest peale välja mõelda. Tema osaühing Ahjumaailm pakub terviklikke lahendusi alates konkreetsesse interjööri sobiva küttekolde projekteerimisest kuni selle valmis ehitamiseni. Koostööd on tehtud mitme maa pottseppadega ja Eesti kolleegidega, kellest mitmeid võib Koppel täna oma õpilasteks nimetada. Nende hulka kuuluvad ka tema enda praegu Viljandis elav poeg Kerri ja Elvas elav väimees Tarmo Tsepokaite, kellega koos on nii mõnigi huvitav küttesüsteem valminud. Tavaliste pottahjude ja pliitide kõrval on tehtud nii uhkeid disainahje kui ka grillikodasid ja leivaahje. Koostöös on valminud tellistest firmaahi poja Kerri Koppeli firma Unibuild nime all.

Neil soojust salvestavatel ahjudel on lisaks koldele küpsetusahi ja seina paksus on selline, et ahi soojeneb ühtlaselt ja sellele ei teki pragusid ka pikemal kasutusel. Selline ahi on töötoa korras ehitatud ka Keskkonnauuringute Keskuse ahjulaborisse. Unibuildi ahju võib ekstreemselt kütta järjest terve ööpäev ja mingi ülekütmine seda ei murra. Koppel on seda meelt, et head ahju ei saagi üle kütta. Nõnda peab ta jamaks jutte, et keegi pani kolm halgu rohkem ja ahi läks ülekütmisest lõhki, sest kui ahi on korralikult tehtud, siis seda juhtuda ei saa.

Oma esimese ahju kohta ütleb Koppel, et ega ta kliendile öelnud, et teeb esimest ahju. Aga valmis see sai ja annab ühes Raplamaa väikeses külakeses pererahva kiitusel tõrgeteta sooja siiani. Koppeli sõnul tunneb hea ahju kaugelt ära selle järgi, et korsten ei suitse. „Võib ju rääkida peenosakestest ja kasutegurist, aga kui ahi ära laguneb, siis on kaotus rahakotile suur. Suitsev korsten võib anda märku sellest, et kas ahi või korsten või koguni mõlemad on pigi täis ja suitsuga haihtub õhku põlemata energia,” selgitab ta.

Koppel soovitab kõigil nädala puuvaru tuppa valmis tuua. Esiteks muutub igal õhtul kuuris puude järel käimine tüütuks tegevuseks ja teiseks põlevad vähemalt kaks päeva toas olnud puud paremini, andes ka rohkem sooja.

Memmeahjul kindel hind

Heal meistril on alati palju tööd, nõnda ka Koppelitel. Kõike ei jõua ära teha ja vahel tuleb oodata mitu kuud. Praegu on isal ootamas mitu pottahju tellimust, pojal on aga ees koguni kümme tööd. Vahel ajavad järjekorra sassi kliendid, kes oma aja viimasel hetkel edasi lükkavad. Eks see ole inimesele ka üsna kulukas ettevõtmine.

Hind sõltub mõistagi ahju tüübist, kasutatavatest materjalidest ja disainist. Ahjumaailmal on välja töötatud kindel keskmise suurusega ahjuprojekt, millel nimeks Memmeahi, ja selle punastest tellistest lihtsa, kuid väga nägusaks viimistletava ahju saab memm kätte kolme tuhande euroga, aga mõni teine võib ka pisut rohkem maksta. Mõnevõrra on võimalik sellest hinnast allagi saada. Seevastu kõige kallim kahhelahi koos pliidikompleksiga on maksnud 20 000 eurot.

Eestis on paarkümmend tunnustatud pottseppa, kuid mitte kõik nad pole nii head suhtlejad kui Raivo Koppel. Seetõttu on temalt tellitud artikleid erialaajakirjadesse. Pottseppadel on kolm taset: sell, pottsepp ja pottseppmeister. Tema kuulub mõistagi viimaste hulka, kuid töö hind sellest ei sõltu.

„Kord tellis kaminahju üks mees, kellel oli kodus juba maaküte olemas – niisama ehk igaks juhuks. Paari aasta möödudes, kui juhuslikult kohtusime, teatas mees minu pärimise peale, et kütab ainult ahjuga, sest maaküte läks rikki,” räägib Koppel toreda loo. Selle peale rõhutab ta taas, et ahiküttest paremat soojust pole olemas ja ahju vastu ei saa mitte ükski masin. See pole niisama ütlus, vaid sel on teaduslik põhi all, sest ahjusoojus on sarnane päikesesoojusega.

Riina Siimar, õpilane:

Muidugi on Raivo kõva pottsepp ja tunneb oma ala hästi. Mina hakkasin esimese naisena Eestis seda ametit tema käe all õppima kuue aasta eest. Raivo oli õpetajana väga konkreetne ja range, nõudis algusest peale head tööd. Mina olen selle ametiga nüüd väga rahul ja leian, et selles pole midagi nii rasket, et naine hakkama ei saaks, aga ega see väga kerge töö ka ole.

Raivo on hea suhtleja. Saaremaa mehena on huumorimeelne, teeb palju nalja, on igati tore ja lõbus mees – igav temaga juba ei hakka.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles