Millised lehtpuud sobivad aeda ja parki

Künnapuu on eriti ilus sügisel oma säravate vasevärvi lehtedega. Foto: Urmas Luik

Pargis ja suuremas koduaias võib kasvatada mitmesuguseid lehtpuid, kuid enne istutamist tasub teada puuliikide soove ja võimalikke haigusi. Soovitan alati haljasalal või pargis vaadata, kui suureks puukoolis müüdav väike puuke aastate pärast sirgub.

Enamik puid talub küll pügamist, kui sellega varakult alata. Tuttava aias on ilus nelja meetri laiune kerakujuline tamm, mis oli kunagi mõtlematult istutatud ja enam ei mahtunud ära. Lahendus leiti pügamise abil.

Arukask (Betula pendula) on väga ilus puu metsaservas oma rippuvate okstega, eriti sügisel, kui ta on üleni kuldne. Talupojatarkuse järgi teda koduõue ei istutatud, sest tal on pindmine juurekava, vanemad puud võivad tormiga murduda. Tema all ei taha midagi kasvada, aga ta istutati sauna taha, oli ta ju tavaline metsapuu.

Õue peale istutati harilik pärn või harilik tamm – hiiepuud. Populaarne lauluke „Üks kask meil kasvas õues” oli vaba tõlge saksa laulust „Üks pärn meil kasvas õues”, aga selle luuetaja koduõuele oli tuul toonud kaseseemne.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal toodi arukaski juba Kadriorgu, ilmselt selle laulu saatel. Nõukogude ajal oli väga soodus tuua metsast talvel välja kaevatud suure mullapalliga puid, Tallinna Lasnamäe linnaosa on neid täis. Aga need pole ilusad arukased, vaid enamasti lühiealised igerikud sookased või arukase ja sookase hübriidid, mis kasvasid Tallinna niiskemates lähimetsades. Kaskedele ei meeldi teede soolamine, liiga kuivad paepealsed mullad ja liivmullad. Paljudes kohtades laiutavad linnahaljastuses vähedekoratiivsed haiged igerikud kuivi oksi täis puud. Kask ei sobi linnahaljastusse. Koduaeda mahuks ära tema madal leinavorm ‘Youngii’.

Harilik jalakas (Ulmus glabra) ei ole nii laialt levinud pargipuu kui pärn. Et see puuliik kannatab jalakasurma kahjustuste all, oli teada juba eelmise sajandi 30ndatel, kui vanemat erialast kirjandust uurida. On perioode, kus haigus on eriti agressiivne. Eriti kurb on vaadata, millised kahjustused on tänaseks kuulsas Hirvepargis, Tornide väljakul ja Kadriorus.

Künnapuu (Ulmus laevis) on tunduvalt vastupidavam ja dekoratiivsem, eriti ilus on sügisel oma säravate vasevärvi lehtedega.

Harilik saar (Fraxinus exselsior) olevat naljaga pooleks arhitektide lemmik, sest jätab nende kaunid ehitused varju suhteliselt lühikeseks ajaks: ta lehtib meil viimasena ja langetab lehed esimesena. Ta pole ka eriti populaarne aiapuu, juured on pindmised ja kurnavad muru. Aga paari viimase aastakümne jooksul on meieni Kesk-Euroopast jõudnud teda kahjustav haigus saaresurm (Hymenoscyphus pseudoalbidus).

Nukker oli näha viie aasta eest Läänemaal ringi sõites massiliselt kuivanud noori hariliku saare salusid. Tallinnas pole näha enam ühtegi tervet puud, tugev tagasilõikus on ajutine kergendus nagu harilikul pärnalgi.

Harilik vaher (Acer platanoides) on kasvamas nii parkides kui ka linnahaljastuses ja suuremates koduaedes. Plussiks tema varane rikkalik õitsemine, võimalus vanematelt puudelt vahtramahla saada. Suur valik vorme: punaselehiseid, valgekirjulehiseid ja üks väiksekasvuline ‘Globosum’, kes mahub ka väikesesse aeda.

Must lepp ehk sanglepp (Alnus glutinosa) on teenimatult vähe haljastuses kasutust leidnud. Vanades parkides võis neid puid leida Läänemaal, kuna ta kasvab ka niiskematel liikuva põhjaveega aladel. Ta on kiirekasvuline dekoratiivne puuliik, kes võtab aias palju ruumi, aga soovitan kasvatada tema vorme, mis on Soomes laialt levinud ja mida leidub juba ka meie kollektsionääride aedades. Näiteks püramiidvorm ‘Pyramidalis’ ja lõhislehine ‘Imperialis’.

Hall ehk valge lepp (Alnus incana) pole haljastuses kunagi kohta leidnud, aga parkides on varem kasutatud tema lõhislehist vormi ‘Laciniata’, Lätis oli kollaselehine vorm ‘Aurea’ ja isegi leinavorm ‘Pendula’. Nüüd oleme Soomest saanud punaselehise vormi ‘Rubra’.

Kui need vormid on poogitud valge lepa alusele, siis ootab meid selle liigi nuhtlus, sest ta ajab rikkalikult kõikjale juurevõsusid. Loodame, et uuemad katsed pookida vorme musta lepa alusele toovad edu.

Harilik haab (Populus tremual) on lühiealine ja varakult seenhaigustesse nakatuv puuliik ja teda pole kunagi haljastuses kasutatud, kuid tema püramiidvorm ‘Erecta’ on linnahaljastuses Soomes juba ammu kasutusel. Nüüdseks on ‘Erecta’ jõudnud Tallinna, kus ta oma kitsa võraga on asendamatu.

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on väiksekasvuline puuke, mis mahub ka väiksemasse aeda, eriti soovitan tema dekoratiivseid sorte. Pihlakas pole nõudlik mulla suhtes ja talub ka varju. Vanarahva uskumuse järgi peaks ta olema igas väravas halva ärahoidmiseks.