Maal elad nii, nagu tahad

Valgamaal Kaagjärve külas elavad Mart ja Teele Kase koos tütar Annaga. Nad võtsid omale põhiloomadeks just kitsed – nendega juba igav ei hakka. Foto: Maarius Suviste

Viimsist Valgamaale kolinud ja põlistallu kodu loonud Mart ja Teele Kase ning tütar Anna elavad koos kitse- ja kanakarjaga, kuke ja kahe koeraga keset ehedat loodust Karula mail.

Praegune kodu on Mardiga alati olnud. Kalde talu Kaagjärve külas on tema vanavanaema loodud. Vanaema Heljo ja vanaisa Mart pidasid seal väiketalu, kus olid lehmad, lambad, sead, kanad, pardid, haned. Pärast vanavanemate siitilmast lahkumist oli talu Mardile ja Teelele pigem suvila eest. Kuus aastat tagasi hakkasid nad Mardile pärandatud talu rohkem korda tegema ja nüüdseks on üsna palju muutunud.

„Palkmaja on saanud uue ilme seest ja väljast, uus sissesõidutee laseb ka poriga kohale jõuda ja hoov on avaram,” tutvustab Mart. Sel aastal hakkasid nad keldri peale suvekööki rajama. „Maaelu on üks suur tohkeldamise ja aeglase protsessi nautimine. Aga kui vaadata viie aasta taguseid pilte, siis on siin muutunud maailmatuma palju.”

Psühholoogiat ja teatrikunsti õppinud ning teatris dramaturgina ja reklaamiagentuuris loovjuhina töötanud Mart Kase jätkab maal elades kirjatööd. „Kirjutada saab igal pool. Lihtsalt mu sisemine kell on selline, et parimad töötunnid on varahommikuti. Maal on lihtsam vara kirjutama hakata kui linnas.” Mõtete ülestähendamine, oma talu loo kirjutamine ja blogi metsikelu.ee pidamine aitab tal luua süsteemi, et miks nad seda kõike teevad. Soe on lugeda aja möödudes neid jutte ja et teistelgi oleks soe, pani ta sel aastal kokku raamatu „Metsik päevaraamat”.

Kitsed – kallistamiseks parajad

Loomapidamise seis on praegu selline: seitse lüpsil kitse, seitse kitsetalle, kolm sikku ehk meessoost kitse, 28 kana, kukk ja kaks Iiri setterit. Järgmisel kevadel sünnib umbes 30 kitsetalle lisaks – vaat siis alles läheb huvitavaks.

„Loomadega saab ka nalja,” rõõmustab Teele. „Maal peabki nalja ka saama, mitte ainult kogu aeg tõsine olema,” lisab Mart.

Kitsed said talu põhiloomadeks pooljuhuslikult. „Otsisime põhitegevuseks midagi, mis läheb peres kõigile korda, ja loomi me armastame, aga lehm ja hobune on ilmselgelt veidi suured loomad,” tunnistab pereisa. Sestap sobivad loomad, kes on kallistamiseks paraja suurusega ja ka nutikad, et nende krutskitest rõõmu tunda. Teelele jäid silma Tüüringi kitsed, keda nad käisid Võrumaal Andri-Peedo talus vaatamas, ja Kalde tallugi võeti kitsed.

Kitsekasvatusest ei teadnud nad kolm aastat tagasi suurt midagi. Aga nad lugesid raamatuid, õppisid ja eks julge pealehakkamine on pool võitu. Kitsepiim on hea ning sellest tehtud toorjuust ja kõva juust veelgi paremad, teab Mart.

Praegu teeb Kalde talu mitme maitsega toorjuustu ja kitsevõid. Värsket juustu saab pakkuda ainult nii: ühel päeval lüpsad, siis jahutad, järgmisel päeval pastöriseerid ja ülejärgmisel päeval on see juba juustuna inimeste suus. „See on asi, mida välismaalt ei saa kunagi sisse tuua. Oma lugu ja oma toodang on äärmiselt olulised,” rõhutab peremees.

Loomadega igav ei hakka

Mart ja Teele arvavad, et maal on lihtne elada, kui on tegevust ja väärtustad ka suhteid-tegemisi linnas. Nemad näevad praegu oma Tallinna sõpru tihedamini kui siis, kui elasid Viimsis ja töötasid Tallinnas. „Meil käiakse palju külas ja see on vahva,” on Mart rahul.

Neil on puitmajas hea ahi, mõnus on magada, jalatallad vastu ahju, ja hommikul saab kohe majast välja loodusesse astuda. Eestis ei ole halba ilma, leiab Mart, on lihtsalt nurin. „Vaata, kui maal astud õue, kuulad loodust ja võtad vastu oma loomade positiivsust, siis ongi kõik olemas, justkui isiklik jackpot.”

„Sõbrad arvasid, et meil pole maal midagi teha,” meenutab Teele. See pole õige. „Tulime maale, võtsime loomad ja hakkasime kodulinde kasvatama. Kui pole loomi-linde, kelle eest hoolitseda, siis võib maal igav hakata küll. Loomad on distsipliin – lihtsalt pead nende eest hoolitsema, ei saa niisama käed rüpes istuda.”

„Linnast külla tulnud sõbrad ei jõudnud ära imestada, et kitsi tuleb lüpsta iga päev,” muigab Mart. Veel suurem oli üllatus, kui kuuldi, et mitte kord päevas, vaid lausa kaks korda.

Teele ütleb, et nad on Valgamaal püsivalt elanud kaks ja pool aastat ning selle aja jooksul on nad palju jõudnud ära teha. Ent veel rohkem on teha. „Kõik võtab aega, kõik nõuab palju aega. Aga me tõeliselt naudime seda, mida teeme,” tunnistab ta.

„Maal saad elada nii, nagu ise tahad,” teab pereisa. „Linnas käiksin nagu hull ühest korteri otsast teise ja otsiksin tegevust. Samuti on maakeskkond lapsele kasvamiseks äge – oma kitsede piim, oma kanad, oma pori, oma õunad, oma seiklused oma õue peal.”

Kas millestki ka puudust tuntakse? „Kohati sellest, et kõigil üritustel ei saa osaleda, kuhu meid kutsutakse,” vastab Mart. „Ühe ürituse pärast Tallinnasse sõita pole otstarbekas. Kui saame mitu asja ühildada, siis võtame sõidu ette.” Linnaelust nad päris võõrdunud ei ole. Tartus käiakse igal teisipäeval, siis on Annal ujutamine Aura veekeskuses ja Laulupesas laulutund. Pealinnas käiakse vast üle kahe nädala.

„Tore on see, et Kalde talu asub Tallinnast vaadatuna täiesti teises Eesti otsas. Sellega käib mingi vale arusaam kaasas, mõeldakse, et kui elad maal, siis ega oma pesast kuhugi ei liigu. Aga meie liigume väga palju ning näeme Eesti erinevaid tahke ja sisu,” räägib pereisa. „Kui masstoorainest tehtud päevapraad maksab Tallinnas juba 4–5 eurot ja sellest portsust jääb maamehel kõht pooltühjaks, siis siin pole midagi rääkida. Maal paned lauale oma juurviljad, kitsejuustu, munad ja vitsutad kodus nagu peenes restoranis.”

Linn võtab inimese vangi

Perekond Kase usub, et linnas on lihtsam elada, kuigi see ei pruugi inimest õnnelikuks teha. Linnas teenid küll rohkem, aga ka kulutad rohkem. Eelkõige on linnas muidugi võimalik tegeleda ettevõtlusega ja/või käia tööl. Samuti käia väljas, teatris, minna spontaanselt peole jne.

„Aga kokkuvõttes võib linn inimese vangi võtta, nii et ta ei julge oma stabiilset elu enam muuta, kuigi väga tahaks. Ühel hetkel elus tuleb otsustada, kas teed midagi ise ära või ei tee. Pole mõtet unistusi edasi lükata, need jooksevad sinust kiiremini eest ära,” räägib Mart Kase, kelle sõnul on Valgamaa tore koht ja kõikide võimaluste maa. „Kes tahab väga tegutseda, see teab, et Valgamaal saab küll tegutseda.”

Mart arvab, et inimesi, kes tahaksid maale elama minna, on palju. Aga sageli jääb see realistlikke küsimuste taha: kuidas saada rahaliselt hakkama ja kas maal igav ei hakka. Ta ütleb, et maal elamiseks on vaja kaaslast ehk perekonda, kohta, kus elada ehk talu ning kolmandaks plaani, mida talus teha. „Kui need kolm tingimust on täidetud ja perekond on toetav, siis ära nii palju kõhkle – tee elus suuri muutusi ja oled õnnelik.”