Eesti piimatootjad võiksid Euroopas esirinnas olla

Külmsoo talu peremees Raivo Musting on piimakarja kasvatanud 28 aastat. Foto: Kristina Traks

Põlvamaal Kiuma külas asuva Külmsoo talu peremees Raivo Musting leiab, et Eesti piimatootjad võiksid viie aastaga tõusta Euroopa kõige efektiivsemaks. Musting on piimakarja kasvatanud 28 aastat.

Musting lisab oma mõttele siiski ühe aga: „Saaksime Euroopa esimesteks piimatootjateks juhul, kui meie enda ametnikud lõpetaksid põllumehe ahistamise mõistuse- ja loodusevastaste nõuetega! Praegu me kahjuks raiskame tohutult aega ja raha mõttetute ja isegi kahjulike nõuete täitmise peale.” Musting on nende teemade peale palju mõelnud ja tundnud mitmesugustes vaidlustes ametkondade paindumatust. Oma maade vahel sõites näitab ta mõrult muiates põlluservi, kus kõrgub kõiksuguseid umbrohtusid pujust takjateni välja. „Nõue on, et põllu ümber pean 2–4 meetri laiuselt kasvatama umbrohtusid. See olevat vajalik selleks, et putukatel oleks kuskil elada. Nagu neil mitte kuskil mujal Eestimaal ruumi poleks, kui just nendes põlluäärsetes umbrohuribades!”

Omaette teema on Mustingu sõnul PRIA keskkonnasõbraliku tootmise toetuste saamiseks vajaliku liblikõieliste kasvatamise nõude täitmine. „Siin on variandiks hernes, uba või ristik. Hernes lamandub ära, asja tast pole. Ristikust normaalse silo saamiseks pean kasutama keemilist konservanti ja mitte vähe. Tuletame meelde – jutt käib keskkonnasäästlikust tootmisest! Muidu sealt lihtsalt silo ei saa. Uba proovisid sel aastal paljud kasvatada, tulemust näeme kõikjal – jäigi põldu,” räägib Musting. „Nüüdne soovitus: kündke uba mulda. See on viimane rumalus, sest uba maa sees ei mädane. See on kevadel täpselt samasugune nagu praegu.”

Põldude kündmisesse soovitab Musting üldse reservatsiooniga suhtuda. Muidugi on kohti, kus see on õige maaharimisviis, kuid näiteks tema on juba 12 aastat teinud maaharimist minimeeritult. Maad ei künta ja haritakse vaid nii sügavalt, kui taimel tõesti vaja on. Mustingu sõnul on see viis poole odavam kündmisest, mille teeb kalliks just suur kütusekulu. „Meie ametnike arvates on ainuke viis mulla viljakust säilitada liblikõieliste kasvatamine. Väidan oma kogemusele tuginedes, et see pole mitte parim, vaid tegelikult üsna sisutu tegevus. Ka soomlased imestavad meie erakordselt rohke herne- ja oakasvatuse üle,” seletab ta. „Oabuum on ilmselt seemnete maaletoojate osav lobitöö, sest tegelikult ei sobi välismaised sordid meie tingimustesse kasvama.”

Plaan kasvada

Räägime piimatootmisest. Musting läheneb sellele väga metoodiliselt ja on oma lautades kõige tühisemana näivatele pisiasjadelegi tähelepanu pööranud. Lüpsilehmi on karjas 230, plaani järgi on neid aasta pärast 300. Lisaks noorkarja paarsada pead. „500 pead ongi see, mis ma oma maade pealt ära jõuan toita,” selgitab ta ja lisab, et on kogu aeg oma karja suurendanud, ka viimase piimakriisi ajal. See kriis oli staažikale põllumehele juba neljas. „Tulime toime nii, et lehmad sõid ära 1600 tihumeetrit puitu, kuid kari jäi alles,” viipab ta kohe kodu juures oleva raielangi poole.

Lähiaja plaanides on Mustingul noorkarjalauda projekteerimine. Praegune laut on üle poole sajandi vana ja amortiseerunud, ruumigi kipub väheks jääma. Piimahind on tema sõnul praegu 350 eurot tonn ja sellega majandab ära, jääb kopikas endalegi.

Külmsoo talus saab peale oma pere tööd veel kuus inimest. Palgad on korralikud, 1200–1400 eurot kätte. „Teistmoodi ei saa. Laudatöö on külm, raske, varajane ja ma ei saa siia töötajaid vähema raha eest. Ka minu inimesed tahavad lapsi koolitada, normaalselt elada ja ma pean seda palka neile maksma,” kinnitab Musting. Tegelikult on kogu talumajapidamine üle antud poeg Olele, kes on ettevõtte tegevjuht ja farmijuhataja. Raivo tegeleb masinate ja põldudega. Ise nimetab seda rantjee-eluks.

Lehmadel mõnus elu

Külmsoo kari on väga terve, seda tunnistab normist palju väiksem somaatiliste rakkude arv Külmsoo lehmade piimas. Need on rakud, mis iseloomustavad udara tervist: mida vähem neid on, seda tervem on loom. Musting selgitab, et iga päev ja igal lüpsil võetakse igalt lehmalt piimaproov. „Sõltumata sellest, kas loom on visuaalselt haige või terve. Kui proov on korras, alles siis läheb lehm lüpsile, kui ei, siis läheb kõige viimasena, et vältida kokkupuudet tervete loomadega. See on põhimõte, milles me järeleandmisi ei tee.”

Laudas on loomadel all matid, millele pannakse purustatud põhku. Just purustatud põhku, sest see imab palju paremini niiskust kui tavaline põhk. Kuivas keskkonnas ei arene bakterid nii kiiresti ja loomad püsivad kenasti puhtad.

Poolel laudal on uudsed söötmiskohad, kus loom süües ei hõõru kaela ära, vaid pistab pea kahe painduva toru vahelt läbi. Tegemist on pisikese detailiga, kuid kui lehmal on vähem ebamugavust, sööb ta rohkem ja vast annab veidi rohkem piima. „Loomade heaolu on äärmiselt tarvilik, algusaastail me ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Tegelikult on väga tähtis, kuidas ta asemel magab, kuidas ta püsti käib ja sööb. Stressis lehm on haige lehm,” teab peremees.

Kuigi Külmsoo laudast on Põlva Piima õuele vaid üheksa kilomeetrit, siis sinna ei lähe talust praegu liitritki piima. Enne kui vanad võlad klaaritud pole, ei hakkagi minema. Selle asemel läheb piim müügiks Laeva Piimaühistu kaudu, mõnel päeval 300 kilomeetri kaugusele, mõnikord aga hoopis 600 kilomeetri kaugusele piiri taha.

Ärge FIEks hakake!

Üks põhimõtteline muudatus on Külmsool sellest aastast veel: elupõline FIE Raivo Musting otsustas lõpuks, et sellest ettevõtlusvormist talle aitab. Nüüd tegutseb ta osaühinguna ja nii-öelda fiendust ei soovita vaenlaselegi. „Minu sõnum: tehke, mis tahate, aga ärge jumalapärast FIEks küll hakake! Te maksate ennast pooleks ja nii jääbki,” rõhutab ta. „Seadusandja pole üldse arvestanud variandiga, et FIE võib minna miinusesse, nii nagu piimatootjad viimased kaks aastat olid. Seega mul on kolme sentimeetri kõrgune pakk maksmata arveid, mida ma ei saa kuludesse kanda, kuna FIE raamatupidamine on kassapõhine. Samal ajal pean maksma eelmise aasta tulemustelt avansilist sotsiaal- ja tulumaksu. Seega mulle arvestatakse tulumaks tulude pealt, mida ma pole teeninud ja mida ma ka ei teeni.”

FIEst osaühinguks saamine oli pikk kadalipp, lausa kaheksa kuud asjaajamist. „FIE varade osaühingule andmine on ülikeeruline protsess, see nõuab tohutult teadmisi (mida tavainimesel pole), meeletult kannatlikkust, palju-palju paberimäärimist. Nõu küsida pole selles projektis kelleltki. Eks ma teadsin, et see nii keeruline on, ja sellepärast tegutsesingi FIEna 28 aastat,” sõnab Musting. Ta oli muide makstud maksude järgi Eesti FIEde esikümnes.