„Kui vahel väga väsinud olen, siis tuleb metsa minna,” ütleb Elupuu talu perenaine Margit Düüna.
Oma pere mets annab häid emotsioone
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elupuu talu Raplamaa Lipametsa külas on vana ja uus. Vana tähendab seda, et maale elamist otsinud Düünade pere ostis 1990. aastate keskel vana talusüdame. Uus on see, et nad panid talule uue nime (vana säilib naabertalus) ja liitsid sellega veel kaks juurde ostetud maatükki. Nüüd on neil maad 20 hektarit ja pool sellest on mets.
Talu ise on hobitalu, kus kasvatatakse loomi alates hobustest ja lõpetades silmatorkavalt paljude lemmikloomadega ning kus perenaine Margit Düüna korraldab muude tööde kõrvalt huvilistele ratsamatkasid ja laagreid.
Mitmekesi metsatööl
Mets on koht, kust talu saab oma küttepuidu ja vajaliku ehitusmaterjali. „Ma ei oska aastast küttepuuvajadust muudmoodi ütelda, kui et vähemalt viis riita peab olema rehe all olemas,” naerab Margit Düüna, kes mehe ja poja kõrval ka ise mootorsaega metsas käib. Eelkõige läheb kütteks metsakuiv puit või tuulemurru ja tormiheite puud. Kahemeetrised notid tuuakse oma traktoriga kodu juurde, kus need kreissaega lühemaks saetakse ja halgudeks lõhutakse. Mitte masinaga, sest halumasin läks rivist välja.
Kuna majas käib ehitus, on vaja olnud ka lauamaterjali. Selleks viiakse palgid kas lähedal asuvasse Pajo saeveskisse või kutsutakse kohale mobiilne saekaater. „Viimati mees ise tegi sellega, saeraami omanikul polnud endal aega,” kommenteerib Margit Düüna.
Korra on talus tehtud ka kahe hektari ulatuses lageraiet, aga selle põhiline ajend oli, et naabrid võtsid kahelt poolt oma metsa maha ja tormituuled hakkasid Düünadel metsa murdma. „Seda tuli ennetada. Pärast istutasime kase peale ja osaliselt uueneb mets looduslikult,” räägib Margit Düüna.
Nüüd, kus ta neli last on juba suured, on Margit läinud muide maaülikooli loodusturismi õppima. Muu hulgas on saanud metsateadmisi ja kui räägib oma metsast, siis nii, et see on sinilille kasvukohatüüp, paepealne segamets, kus ülekaalus kuused ja männid.
Kahte moodi mets
Samas liigitab ta oma talu metsa ka nii, et see osa, mis maja juurde jääb, on „mets nagu mets”, kuid juurdeostetud maal teisel pool külateed on see, mis on „midagi hingele”. Sellesse metsa jääb üks vana talukoht, mille hooned on nüüdseks lagunenud ja kogu ala on metsa kasvanud, õieti käib metsastumine veel praegugi. „Seal on veel mõned lagedamad alad, mida suviti kasutame hobuste karjamaaks,” räägib Margit Düüna.
Sel metsastuval rohumaal näeb võimsaid kuuskesid, mis on lagedal ise kasvama hakanud ja kasvatanud endale konkurentsi puudumist ära kasutades laiad ja tihedad võrad. Teisal on palju noori puid ja seda ala kutsutakse pere ringis noorendikuks. Kui hobused on oma metsalagendikukoplis, hoitakse neil kõvasti silma peal, et kuuskede kallale ei mindaks. „Muld on viljakas ja süüa on neil seal palju, aga kui see söödud, tuleb nad teise koplisse ära viia, sest hobune oskab ikka väga hästi kuuske hinnata,” naerab Margit Düüna.
Kui talusse tulevad matkagrupid (Margit on teinud ka temaatilisi matkasid, nagu näiteks seenematk jms), siis üldjuhul kulgevad matkamarsruudid igaüheõiguse alusel kõrval asuvas riigimetsas. Oma metsa toob Margit Düüna matkalisi n-ö erijuhtudel, aga ise käib see-eest seal tihti.
Ta ütleb, et käib vaatamas „neid vaatepilte”. „Üks koht metsanoorendikus on selline, kus ise kasvama hakanud puud kasvavad nagu üksteise kukil. Sellest kohast käin alati läbi, sest seal tekib täiesti eriline, ütleksin, et ürgne tunne. Seal on kõik ise looduslikult tekkinud ja inimene ei ole kordagi sekkunud.” Teine Margiti vaatepilt on needsamad võimsad lagendikukuused, mille võra algab lausa maapinnalt. „Seal on kuidagi nii, et vaatan: oh, ilusad puud, ja see visuaalne pilt, kus puud on nii võimsad, terved ja minu meelest justkui säravad või hiilgavad, meeldib mulle väga ja see puude imetlemine justkui annab mulle midagi juurde.”
Margit arutleb, et ilmselt lisab paigale müstikat ka konkreetse talu lugu, inimeste saatus (lagunenud talu jäi tühjaks küüditamisega). „Ma loodusgiidina panen natuke nagunii omalt poolt juurde ja siis nii ongi, et kui ma käin sealt metsast läbi ja mõttes veel neid puid kõnetan, saan sellest väga palju kosutust.”
Ta jutustab, kuidas nad abikaasaga kodus köögilaua taga arutavad, kuidas metsas toimida, mida teha. Kuna mõlemad teavad oma metsa iga põõsast ja puud, käib arutamine ka puu kaupa. Ja taustas on see, et põhiline, mis otsuseid mõjutab, pole rahaline kasu, vaid emotsioon.
Giiditöö mõjutab
Margit Düüna on imekspandava energiaga naine, kelle tegevushaare on väga lai, ulatub poe turvatöötaja ametist Tallinna Kaarli kooli loodusringi juhendamiseni ja tugiisiku rollini mitme pere juures. Kodune loodusturismi arendamine on viinud ta peale nüüdsete ülikooliõpingute igasugustele kursustele ja õppepäevadele. Arutame, kas ta nii aktiivselt oma looduseteadmisi täiendaks, kui turismindusega ei tegeleks.
Margit arvab, et küllap vist mitte. Aga lapsepõlvest saadud looduslähedus oleks olemas nagunii. See on, mis viib ta, kui on vaja keerulisemaid otsuseid teha, just oma emotsioonide metsa ja mis talle on andnud kannatlikkuse looduses toimuvat jälgida.
„Kui laps olin, siis sõidutasin jalgrattaga konnasid,” naerab naine. „Peale kahepaiksete meeldivad mulle näiteks ämblikulaadsed, kogu see pisielustik. Mul on nii, et mõne samblasema koha peal metsas võin vahel kõhutada tundide kaupa, et jälgida, mis elu seal sambla peal tegelikult käib.”
Turismi- ja giiditöö on loodustarkust järjest juurde toonud. Mõni aasta tagasi leidis ta kõrvalt riigimetsast haruldase seene kroonliudiku kasvukoha, andis seeneteadlastele märku. Mükoloog Indrek Sell käis kohapeal ja pani vaatluse kaardile. Tänaseks on RMK kahjuks selle paiga lagedaks raiunud.
Vanemad ees, lapsed järel
Margit Düüna iseloomustab oma peret kui kooslust, kus on väga palju individuaalsust ehk oskust ise hakkama saada. „Metsa suhtes ka on kuidagi nii läinud, et kuidas vanemad ees oma veendumuste ja arusaamadega, nõnda lapsed järel,” nendib naine. Just lapsed on need, kes ristisid emotsioonide metsa nimeta kinnistu Lepatriinu metsaks. Teine metsatükk kõrval on Hommiku mets.
Arutame veidi, kui suur peaks oma mets olema, et kõik matkarajad selle piiridesse mahuksid. Ajend on natuke see, et Margit Düüna on jutustanud ümbruskonna metsatöödest. RMK riigimetsa lageraied on muutnud metsasihi, mida mööda Margiti ratsamatkajad liikusid, poriteeks ja sedapidi enam liikuda ei saa, sest hobune ei taha pori sees käia. „Tõtt-öelda on nii riigi- kui ka erametsade raietööd praegu mul kõik marsruudid läbi lõiganud,” nendib naine. Ta arutleb, et võib-olla tasuks osta talule juurde mõni läbiraiutud metsatükk, millele ise uus mets peale kasvatada.
Ta enda üks lemmiktöid on peale paljude muude lemmikute metsa istutamine, mida ta ongi kevaditi käinud tegemas nii era- kui ka riigimetsas.