Omatehtud verivorst toob toidulauale jõuluhõngu

Eestisse jõudis verivorst lätlaste ja rannarootslaste vahendusel 19. sajandi lõpul. Foto: Tiit Efert

Ühte korralikku jõululauda ei kujuta ette ilma verivorstita. Miks mitte võtta nendel jõuludel eesmärgiks pakkuda külalistele enda tehtud verivorste.

Verivorst on üks vanimaid lihatoite, mida on mainitud isegi 5000 aasta vanustes tekstides. See on ka mõistetav, sest saakloomade küttimisel ja koduloomade kasvatamisel on veri alati kõrvalproduktiks. Sellest tulenevalt on verivorst maailmas laialt kasutusel ning varieerub koostiselt ja maitseomadustelt palju.

Eestisse jõudis verivorst lätlaste ja rannarootslaste vahendusel 19. sajandi lõpul. Aja jooksul on verivorst muutunud eestlaste jaoks üheks põhiliseks rahvustoiduks.

Leiba küpsetame, teeme vorsti ka

Eestis on uuesti au sisse tõusnud traditsiooniliste toitude kodus valmistamine. Siis teame täpselt, mida oma toidu sisse paneme ja saame maitset enda eelistuste järgi timmida.

Palju on räägitud leivaküpsetamisest, õlle- ja veiniteost. Tundub, et verivorstide valmistaminegi kogub populaarsust. Vorstitegu on suhteliselt lihtne, kuid protsessis on mõned etapid, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata.

Lääne-Virumaal Huljal asuv väikeettevõte Matsimoka toodab käsitöölihatooteid traditsioonilisel meetodil. Matsimoka retseptimeistri Sten Inno sõnul on talvel, eriti detsembris, verivorstid ettevõtte kõige nõutumad tooted. «Verivorstidel on peamine, et kasutataks ehtsat verd, mitte kuivatatud verepulbrit või midagi muud. Kui pole kasutatud päris verd, on erinevus kohe tunda. Veel on tähtis, et vorstid oleksid sea- või lambasooles, mitte tehiskestas ja et verivorsti sees oleks parajal hulgal kvaliteetset liha.»

Verivorstitegu koosneb mitmest osast, Sten Inno peab olulisimaks kruubi keetmist. «Kruup peab pärast keemist jääma natuke krõmps, ei tohi päris pudruks keeda, sest edasi segatakse kruup kokku maitseainete, vere ja lihaga. Kui kruup on pehmeks keenud ega seo enam vett, siis jääb verivorst seest vedela tekstuuriga, sest veri ja liha eraldavad kuumtöötlemise käigus palju vett, mille kruup peab ära siduma.»

5 kilo verivorstide valmistamiseks läheb vaja:

750 g odrakruupi

1,9 l vett

1 kg sealiha

500 g seaverd

45 g soola

7 g musta pipart

270 g sibulat

7 g majoraani

Panna odrakruup keevasse vette ja keeta tasasel tulel 10 minutit. Selle aja jooksul paisub kruup nii palju, et kruubi peale jääb õhuke veekiht. Seejärel lülitada pliit välja ja lasta kruubil 15 minutit paisuda. Kruup peab jääma kergelt krõmpsuv.

Pärast kruubi jahtumist lisada kruubile tükkideks lõigatud sealiha, seaveri, sool, must pipar, tükeldatud sibul ja majoraan ning segada kogu mass ühtlaseks. Must pipar ja majoraan on parimad, kui need on jahvatatud vahetult enne kasutamist.

Seejärel tuleb verivorstimass seasoolde pressida. Matsimoka kasutab selleks tänapäevast vorstipritsi, kuid kodus saab seda edukalt teha näiteks lehtrit ja sobiva jämedusega puupulka kasutades. Soovitud pikkusega vorstide saamiseks tuleb soolele sõlmed peale keerata. Kui sool läheb katki, siis sellest ei maksa heituda. Soolele tuleb sõlm peale teha ja saab uute juppide pressimisega alustada.

Verivorstiteo juures on tore see, et korraga saab valmis teha suurema hulga, et neid jaguks terveks pühadeajaks. Kõigepealt tuleks vorste tasasel tulel 15–20 minutit keeta. Maha jahutatult saab neid külmkapis hoida ja paraja portsu ahjus või pannil kuumutada. Tegelikult ei pea verivorste ainult jõulude ajal sööma. Põnev on üllatada sõpru verivorstiga ka grilliõhtul.

Kust leida naturaalset soolt ja verd?

Matsimoka lihameister Sten Inno soovitab Eesti päritolu naturaalsooli ja verd otsida Kaupmehe poodidest. «Kui konkreetses poes neid saadaval pole, saab pood tellida paari päeva jooksul soovitud koguse. Soovitatav on helistada Kaupmehe ostuosakonda, kus ollakse tellimisvõimalustega paremini kursis, sest tegemist on üsna haruldaste toodetega ja on võimalik, et poed ise ei ole selle võimalusega kursis,» sõnab Sten Inno.

Veel leiab puudelt pihlakamarju, nendest tasub keeta verivorstide juurde mõnus moos vahelduseks tavapärasele pohlamoosile. 

200 g apteegitilli

2–3 dl vett

1 kg pihlakamarju

500 g õunu

700 g suhkrut

Viiluta fenkol ja keeda 5 minutit. Lisa pihlakad ja õunad. Keeda pehmeks. Et moos oleks pehme ja siidine, aja keedetud mass läbi sõela ja pane potti tagasi. Lisa suhkur ja keeda uuesti läbi. Jahuta maha ja pane purki.