Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väike-kirjurähn: lind, kes kõnnib allpool oksa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Oma toitu oskab väike-kirjurähn otsida ka okste alaküljelt. | FOTO: wikipedia

Seekord pajatan kahest rähniliigist, kellest üks on Euraasia väikseimat kasvu väike-kirjurähn ja teine üsna varjatud elulaadiga laanerähn.

Väike-kirjurähn on kasvult varblasesuurune

Tal on must turi ja valkjas tagaselg, alapool on valge hõredate peente triipudega. Ainsa kirjurähnina pole tal punast sabaalust, punane on vaid isaslindude lagipea, emastel on see musta-valgesegune. Mustad tiivad on valgevöödilised, sabapealne must. Nokk on tinahall ja suhteliselt nõrk, kuid pesaõõnsuse suudab seegi rähn mõnesse pehmema või poolkõdunenud puu tüvesse meisterdada.

Ta levila ulatub üle kogu Euraasia metsavööndi Inglismaast ja Prantsusmaast Kaug-Ida, Sahhalini ja Kamtšatkani, väiksemaid «koldeid» on Portugalis, Põhja-Aafrikas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. See rähnike eelistab mitmesuguseid lehtpuistuid, sealhulgas suuremaid parke ja kalmistuid, aga ta ei põlga hõredamaid segametsigi. Siberis leidub teda taigavööndi lehtpuudega jõeorgudes, aga sealses karmis kliimas on ta rändlind. Eesti väike-kirjurähnid on enamjaolt hulgulinnud, sügisel ja kevadel rändab meilt läbi põhja ja kirde pool pesitsejaid, mõnelgi aastal silmahakkavalt rohkesti. Sügisel ja talvel uidatakse mööda lehtpuid ja -võsa ringi enamasti ühekaupa, tihtipeale koos tihastest saatesalgaga.

Talvist asurkonda Eestis hinnatakse 8000 kuni 15 000 linnule. Kevade eel osa sellest seltskonnast vahetub – meilt lõuna poole rännanud naasevad, põhjapoolse päritoluga linnud siirduvad oma pesapaikadesse. Eestis pesitseb 4000 kuni 7000 paari väike-kirjurähne. Talvelgi sageli häälitsevad linnud lasevad oma pesapaigal kuulda kuni kahekümnesilbilist heledat kikikiki-helirida, kevadel aga põristavad isased nokaga vastu mõnd kuiva oksa – lühidalt ja kiires tempos.

Mai teisel poolel muneb emalind poolpehkinud remmelga-, lepa-, haava- või kasetüvesse, harvem jämedasse külgoksa mõlema paarilise poolt peiteldatud pesaõõnde 5–8 valget muna. Hautakse kordamööda, kokku 11 päeva. Ka poegi soojendavad ja toidavad mõlemad vanemad ning 20 päeva pärast on noored lennuvõimelised. Veel kaks nädalat ühiselu ja -õppusi ning pesakond hajub.

Toiduks on peaaegu eranditult putukad, keda hangitakse puudelt-põõsastelt, turnides enamasti oksa alaküljel, tihti ka puuvõra peenematel okstel. Ta sööb lehetäisid, puudel liikuvaid sipelgaid, liblikaröövikuid, mardikatest üraskeid ja siklasi ning nende vastseid, sekka ka puu otsa roninud tigusid. Putukaid suudab ta püüda ka õhust, kärbsenäpi moodi. Puukoorde oma nõrga nokaga kuigi sügavale ei tungi, vaid piirdub pealmise, poolirdunud kihiga.

Laanerähn satub meie silma ette hoopis harvem

Ta elupaigaks on, hoopis erinevalt väike-kirjurähnist, suured vanemad kuusikud ja kuuse valdavusega segametsad, kus leidub rohkesti surnud puid. Varemalt kandis ta meilgi kolmvarvas-rähni nime (nagu enamikus keeltes tänini), sest ta jalgadel on tõepoolest vaid kolm varvast – kadunud on välimine varvas, nii et tal on puutüvele klammerdumine veidi ebakindlam kui teistel, nelja varbaga (kaks ette-, kaks tahapoole) rähnidel.

Suuruselt ja kaalult jääb ta natuke alla suur-kirjurähnile. Ta eritunnus on isaslinnu kuldkollane, pisut mustatäpiline laup ja lagipea, emastel on see valkjas. Punast pole ka valgel mustaga vöödistatud alapoolel. Tiivad ja sabapealne on mustad, selg kuklast sabani valge ning pea ja kael laiade mustade triipudega. Häälitsused meenutavad suur-kirjurähni: summutatud gügg või terav kük.

Laanerähni loetakse meil paigalinnuks, ent talvel lisandub meie kuusikutesse põhja ja kirde poolt pärinevaid isendeid. Liigi areaal on lai: okasmetsavööndis Skandinaaviast Kamtšatka ja Sahhalinini, katkeliselt ka Kesk-Euroopa mägismetsades, kus elutseb omaette alamliik. Eestis on metsaraie tema arvukust pidevalt kahandanud ja tänapäeval hinnatakse siinset asurkonda 3000 kuni 5000 haudepaarile ning talvitajate hulka kuni 12 000 isendile. Ta kaitsevajadust peetakse II kategooria vääriliseks.

Laanerähnil trummeldavad mõlemad paarilised. See heli on veidi aeglasem kui kirjurähnidel ning meenutab automaadivalangut. Oma pesakoopa raiub rähnipaar reeglina mõne kuivanud kuuse tüvesse, nii et nüüdisaegsed metsamajandustavad pärsivad laanerähni pesitsemist. Vanu pesaõõnsusi ta ei kasuta, aga häda korral lepib pesa rajamisega haava- või kasetüvesse. 4–5 läikivvalge munaga täiskurna leiab mai algupoolel, haudeaeg on 11–12 päeva, poegi hooldavad mõlemad vanalinnud. 25 päeva pärast on noored lennuvõimelised, aga jäävad vanemate hoole alla veel neljaks nädalaks ning seejärel tegutsevad omapäi ja üksikult.

Lüheldase, ent tugeva nokaga saab ta koore alt ja ka kuivadest tüvedest toiduks mitmesuguseid puitu kahjustavaid mardikaid ja nende vastseid, samuti ämblikke ning puiduvaablaste ja pajumailase tõuke. Sügisel on nähtud teda pihlamarju söömas. Lisatoiduna kasutab talvel kuuseseemneid ja kevadel rüüpab mahla kasekoorde toksitud aukudest. Üheks meelispaigaks on põlengus kannatanud metsad, kus aitab putukapuhanguid piirata. Nii et huvitav ja kasulik lind.

Tagasi üles