Ilmatark: virmaliste ohtlik lummus

Virmalised Pärnumaal. Foto: Mailiis Ollino

Viimasel ajal on üpris palju nähtud ja pildistatud üsna uhkeid virmalisi. Lisaks on pimedat aega palju, nii et ilma selginemisel võib imetleda virmalisi, kui valgusreostus just liiga tugev pole. Seepärast teen juttu virmalistest.

Virmalised on pimedatel öödel nauditav värvidemäng, mis on tegelikult atmosfääri ülakihtide hõredas õhus tekkiv valgus.

Virmalised on juhuslikud

Nende teke on seotud päikesetuule ja (Maa) magnetvälja vastastikmõjuga – Päikeselt paisatakse maailmaruumi üsna juhuslikes suundades ja kiiresti muutuva intensiivsusega laetud osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest. Sellised Maa lähedalt mööduvad laetud osakesed suunatakse Maa magnetvälja mõjul pooluste piirkonda, kus nad atmosfääri ülakihtides hõreda õhu molekulidega põrkudes viimaseid ergastavad. Ergastatud olekust tasakaaluolekusse tagasi pöördudes kiirgavad need molekulid ja aatomid valguskvante, mida näemegi virmalistena.

Virmaliste värvid

Olenevalt sellest, kus ja millised aatomid ergastatakse, võivad virmalised olla kas rohekad (atomaarne hapnik 100–150 km kõrgusel) või punakad (atomaarne hapnik ca 250 km kõrgusel koos molekulaarse lämmastikuga), harvem violetsed (molekulaarne lämmastik), sinakad jt toonid; palja silmaga on see sageli valkjas või õrnalt rohekas helendus, tugevamate virmaliste esinemise korral tulevad värvid ja sambad selgemalt esile.

Potentsiaalne katastroof

Eesti jääb virmaliste levikuala lõunaserva, kuid võimsaimate vaatemängude korral võib neid isegi Vahemeremaades näha. Üks kirjaliku ajaloo rängimaid päikesetorme oli 1859. aastal, seda tuntakse ka Carringtoni sündmusena. Virmalisi võis siis näha üsna ekvaatorilähedastes riikides (Senegal, Mauritaania, Colombia). Ka 2012. a oli sarnase võimsusega sündmus, ent erinevalt 1859. a juhtumist möödus päikesepurskest väljunud osakeste mass Maast ja me ei märganud midagi erilist. Otse Maad tabades põhjustaks säärane sündmus suure tõenäosusega kommunikatsioonivõrkude kokkuvarisemise ja hävimise (1859. a sündmus põhjustas koguni telegraafside katkemise, aparaadid andsid tugevaid elektrilööke jne).

Üldjuhul siiski meil Eestis palja silmaga virmalisi eriti näha ei ole (valgusreostus, silm pole piisavalt tundlik), ent tundlikuma fototehnika abil võib virmaliste kuma pildile püüda üsna sageli, eriti Eesti loodenurgas, nt Hiiumaal. Eestis võib pärast valgete ööde aega virmalisi nägema hakata tavaliselt augustis, sest just siis lõppevad ka astronoomiliselt valged ööd, st nähtavale ilmub Linnutee ja nõrgemad tähed.

Virmalistele lähedane nähtus

Kahjuks ei osata virmalisi eriti hästi prognoosida, ent jälgida on võimalik vastavaid graafikuid, mis siiski üht-teist näitavad, vt nt http://virmalised.ee/graafikud/.

Mõnikord võib tähelepanelikum ööfotograaf pildile saada (või siis tundlikum ja kogenud vaatleja näha) roheka helenduse. See virmaliste nn sugulasnähtus on õhuhelendus (airglow). Erinevalt virmalistest näeb seda kõikjal maailmas. See tekib samuti ergastatud aatomite (enamasti hapnik) kiirgusest.

Ilm on püsinud hilissügisesel lainel ja lähem aeg ei too muutust. Neljapäeva (16.11.) öösel liigub madalrõhkkond üle Eesti itta, päevaks tugevneb kõrgrõhuhari. Öösel levib lausadu üle maa, võimalikud on kõik sajufaasid. Hommikuks sadu lõppeb ja päev tuleb valdavalt sajuta. Puhub mõõdukas loode- ja läänetuul. Õhutemperatuur on öösel 0...5, päeval 3...7 °C.

Reede (17.11) möödub suuremas osas ööpäevast kõrgrõhuharjas, kuid päeva teiseks pooleks ulatub üle Eesti Norra merel pöörleva ulatusliku madalrõhuala idaserva sadu (pole välistatud osatsükloni teke – siis võib sadu ja tuul tugevam olla). Öö on veel sajuta, kuid päeval sajab mitmel pool (vähest) vihma. Puhub mõõdukas või tugev edela ja lõunatuul. Õhutemperatuur on öösel –2...3, saartel ja läänerannikul on soojem, kuid päeval 4...7 °C.

Olulist ilmamuutust ei näi kaasa toovat ka nädala lõpp – on hilissügiseselt soe ja sombune ilm, tuul püsib veel tugev, ent raugeb tasapisi. Võib-olla tuleb pööre talve poole pärast 20. novembrit? Elame, näeme!