Teeme marjapõõsad enne talve korda

Põõsaste alla pandud toed ei lase sõstraokstel lamanduda. Pungad puhkevad kevadel väga ruttu ja seepärast võiks harvenduslõikuse sügisel ära teha. Foto: Säde Lepik

Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Kui põõsad on jäänud korralikult lõikamata, siis on marjad kribud ja saak väike. Seda vihjet ei maksa ootama jääda, mõne ilusa kuiva novembripäevaga jõuab oma sõstra- ja karusmarjapõõsad nüüd korda teha.

Puhastage põõsaste sisemus esmalt umbrohust, kulust ja langenud lehtedest, siis on asjast parem ülevaade ja oksi on kergem tüükaid jätmata hästi maapinna lähedalt välja lõigata. Vanemad oksad on tumedamad, jämedamad ja krobelisemad. Et järgmistel aastatel oleks harvenduslõikust lihtsam teha, katsuge äralõigatavaid oksi valides põõsasse alles jätta pigem selliseid, mis paiknevad omaette ega puutu alusel teistega kokku. Hea on lõigata 50 cm pikkuste käepidemetega aiakääridega, nendega saate jagu ka jämedamatest okstest. Et põõsas oleks kääridega parem toimetada ja see liiga tihedaks ei läheks, lõigake vajaduse korral harunemiskohani maha ka mõni külgoks. Lõigake ära kõik murdunud ja katkised, kuivanud, haigustunnustega, lamandunud ja tihedalt risti-rästi kasvavad oksad. Sellisest esmaabist aga ei piisa.

Parimas kandeeas oksad

Saak on seda suurem, mida rohkem on põõsal parimas kandeeas oksi. Punasel ja valgel sõstral kestab terve ja tugeva oksa kandeiga sordist olenevalt ehk 10 aastat ja kauemgi, kuid nii vanu oksi ei maksa küll põõsas hoida. Kui neid järjepidevalt eemaldada, kasvavad asemele uued ja saagikamad. Esimesed marjad saab oksalt kolmandal kasvuaastal. Kõige suuremat saaki kannavad 4–5aastased oksad. Paraja suurusega punase sõstra põõsas võiks olla kuni 15 erinevas eas oksa. Mõned noored harunemata oksad tuleb alati jätta järelkasvuks, et need asendaksid järgmistel aastatel väljalõigatavaid oksi. Jätke need võimaluse korral alles kohtadesse, kus okstel on rohkem ruumi kasvada. Kandvatest põhiokstest lõigake alati välja paar-kolm kehvemat. Valge sõstra põõsas võiks oksi olla 10–15, harvenduspõhimõtted on samad.

Mustal sõstral saame marju juba kaheaastastelt okstelt. Oksad aga raugastuvad rutem kui punasel ja valgel sõstral ning põõsa kandeiga on seega lühem. Kõige suurema saagi annavad kolme- ja neljaaastased oksad.

Taimetark Heino Kiik (vt ka «Taimetark» III) selgitas, et musta sõstra oks kasvab hoogsalt kahel esimesel aastal, siis võtab saak okste kasvuhoo maha ning viiendal ja kuuendal aastal on juurdekasv juba väga väike. Õiepungad tekivad ja saak kujuneb aga peamiselt okste tipus ühe- ja kaheaastasel puidul. Langenud saagivõimega oksi pole seega mõtet säilitada. Kiik soovitas meeles pidada, et musta sõstra põõsas on vaja hoida 8–12 mitmes vanuses põhioksa, kusjuures ükski oks ei tohi olla üle kuue aasta vana. Et sellist seisu hoida, tuleb oksi lõigata igal aastal. Täiskandeeas põõsast tuleb kõrvaldada kõik 5–6aastased oksad ja jätta nende asendajana põõsa eri osades kasvama sama arv elujõulisi püstakaid üheaastaseid võrseid. Kõik ülejäänud üheaastased võrsed lõigake samuti ära. Oksatippe ei tohi sõstardel kärpida: kui seda teha, kasvab sinna peenikestest võrsetest tihe «luud», kust marju ei saa.

Asteldega karusmarjapõõsa korrastamine võib olla üpris valus töö, kui oksad kasvavad põõsa alusel tihedalt, siis tuleb neid lõigata kõrgemalt. Sõstardest aeglasema kasvuga tikripõõsas peaks korraga olema umbes 20 oksa. Karusmari annab palju uusi võrseid ja peamine töö ongi üleliigsete üheaastaste võrsete kõrvaldamine, et põõsas liiga tihedaks ei läheks. Hea saagi annavad 4–10aastased oksad. Välja võiks neid lõikama hakata 10–12 aasta vanusena. Karusmarjal võib liiga pikaks veninud asendusoksi veerandi või viiendiku võrra kärpida.

Noorendamine või uued põõsad

Hooletusse jäetud marjapõõsastele võib teha ka tugeva noorenduslõikuse. Sel juhul lõigatakse esimesel aastal ära kas pooled või kaks kolmandikku vanadest okstest ja järgmisel aastal kõik ülejäänud või siis jaotatakse okstelõikus kolmele aastale. Istandustes tehakse ka lausnoorendamist, siis lõigatakse korraga maha kõik oksad, seejärel mullatakse põõsakoht umbes 20 cm kõrguselt. Pärast lõikust kasvab palju juurmisi võrseid, neist võiks tulevaste põhiokste kujundamiseks alles jätta näiteks 8. Järgmine saak tuleb siis, kui oksad kandeikka jõuavad.

Kui hakkate korrastama näiteks vanavanematelt üle võetud vana aeda, kus marjapõõsad on olnud kaua lõikamata, siis kaaluge küll hoolega, kas põõsaid üldse tasub noorendama hakata. Tavaliselt ei mäleta enam keegi, mis sortidega on tegu. Ükski põõsas ei peagi igavesti kestma, ehk on õigem raugad välja juurida, valida aeda lemmiksordid, istutada uued põõsad ja hakata neid siis ka järjepidevalt lõikama.

Kui mõni teadmata sordinimega põõsas on aga kandnud väga maitsvaid marju, millest ei raatsi ilma jääda, siis näiteks musta sõstart on lihtne paljundada. Enne põõsa väljajuurimist või tõsist noorendamist-harvendamist uurige, võib-olla ongi mõni vastu maad kasvanud oks juba juured alla võtnud. Või painutage ise mõni noorem oks maha ja katke keskelt mullaga, oks juurdub kergesti ja ongi istik olemas. Või kasvatage see pistoksast. Novembris tehtud pistoksi (korralik pistoks on sama aasta puitunud võrsest lõigatud 15–20 cm pikkune ja vähemalt 2–3 pungaga oksajupp) hoidke kevadeni keldris vm jahedas kohas niiskes liivas.

Ka maha painutatud ja keskelt mullaga kaetud karusmarjaoks juurdub üsna hästi. Või tehke kevadel rennvõrsikuid, nii saate ühest oksast sügiseks mitu võrsikut.

Kes tahab teemasse süüvida, leiab häid soovitusi marjapõõsaste hooldamiseks Ave Kikase ja Asta-Virve Libeki kirjutatud «Maalehe sõstra- ja karusmarjaraamatust» või Sulev Järve ja Väino Eskla teosest «Puude ja põõsaste lõikamine».