Mitu tegevusala tagab suurele väikepõllumehele kindlustunde

Artur Kokk ja sel aastal rekonstreeritud Tavexi viljaait. Foto: Toomas Šalda

Raplamaal Kehtna vallas Lokuta ja Eidapere piirkonnas kaht ettevõtet majandav Artur Kokk on optimistlikult meelestatud, sest nii segapõllumajandusega tegelev osaühing Tavex kui ka maheteravilja kasvatav osaühing Antera on tema tagasihoidliku hinnangu kohaselt vähemalt rahuldaval järjel.

Hiljuti lõppes Tavexi viljaaida rekonstrueerimine, veel selle aasta sees on plaan välja vahetada Pruki laudakompleksi vanema osa katused. Kui põldudel parasjagu toimetamist ei ole, uuendavad töömehed tootmishooneid.

1991. aastal jagunes tollane Lokuta kolhoos kaheksaks väikefirmaks, mille hulgas oli ka Tavex. Esialgu polnud Artur Kokal sellega mingit sidet. «Mina olin mõni aasta varem saanud enda majandada metsa sees asuvad maatükid, mis kolhoosile vähem väärtuslikud tundusid ning mis olid enamasti noorloomade karjamaana kasutust leidnud,» meenutab Artur, kes alustas sel ajal uudse majandamisvormiga ehk talupidamisega. Ta juhtis ka Raplamaa Talupidajate Liitu, mis moodustati koos maakonna teiste hakkajate põlluharijatega. Tahe teha loovat tööd tõi mehe, kes ise peab end pigem omaette toimetajaks, põhjalikumalt talu arendamise juurde ning tänaseidki ettevõtteid juhib ta nagu vanasti peremees oma talu.

Tavexi endised omanikud ei näinud siinsetel tegemistel perspektiivi või alustasid oma talupidamisega ja müüsid järgemööda oma osakud talle. «Nüüdseks olen tollase kolhoosi sisuliselt uuesti kokku pannud,» muigab Artur, kes alustas 80 hektariga, aga praegu majandab Tavexis ligi tuhandepealist loomakarja, 1100 hektarit maad ja Anteras 650 hektarit põllumaad. Tänaseni Raplamaa Talupidajate Liidu liige Artur Kokk küsib endalt vahel, kes ta siis on – kas talupidaja, kellena kord alustas, või on nüüd muutunud suurtootjaks. «Tuleks lõpetada põllupidajate vastandamine suurteks ja väikesteks, Eestis on oma koht kõigil põllumeestel,» on ta veendunud.

Segapõllumajanduse pooldaja

«Meie kandis, Rapla- ja Pärnumaa piiril, soode, rabade ja Vändra metsade vahel on mõistlik viljeleda just segapõllumajandust. Siinne mullastik on heitlik, samal põllulapil vahelduvad liiv-, savi-, rähk- ja turvasmullad. Need maad sobivad hästi rohumaadeks, kust piimakarjale sööta varuda. Osa põldusid saab panna vilja alla, kuna oleme enamikul põldudel uuesti maaparanduse teinud ja uuendanud kuivendussüsteeme,» avaldab Kokk. «Maaparandus on väga tähtis. Sisuliselt kõikidel põldudel oleme maad parandanud ja teeme seda ka rendipõldudel. Meid külastanud PRIA kontrollid on kiitnud, et maad on eeskujulikus korras. Kraavid on puhtad, kusagil võsa ei kasva.» Artur Kokk on Lokuta Maaparandusühistu MTÜ juhatuse liige.

Tänu segapõllumajandusele on tema hinnangul võimalik põllumajandusettevõtluses riske hajutada ka siis, kui odava piimahinna ajal on viljahind kõrgem ja vastupidi. «Mina saan öelda, et seisan jalad kindlalt maas, meil on olnud õnne,» ei näe põllumajandust viimastel aastatel järjekindlalt kimbutanud kriisid edukalt üle elanud Kokk nurisemiseks põhjust. Samuti ei ole ta keerulistelgi aegadel töötajate palkasid kärpinud.

Pidev tööjärg

Mitmekesine tootmine tagab 27 töötajale aasta ringi töö. «Hoian väikest töötajate reservi juhuks, kui keegi haigestub või muul põhjusel on tarvis kohe kedagi asendada. Tööjõu leidmisega pole probleemi olnud. Kaader liiga vahelduv ei ole, käiakse küll ka ära, kuid tullakse siis jälle tagasi. Töötajaid on tulnud mujaltki, näiteks on meil palgal kaks ukrainlast ja bulgaarlane, nii et rahvusvahelisus ja maailma mitmekesisus ulatub siiagi.»

Osaühingu Tavex omandis on peale põldude, hoonete ja tehnika hulk elamispindu, mis asuvad töökoha lähedal ja mis on töötajate käsutusse antud: kuus ridaelamuboksi, kuus korterit kolmekordses korrusmajas ja veel mõned elamispinnad. Töötajad maksavad ise elektri ja kommunaalmaksud ning sümboolse üüritasu. «Ei saa öelda, et meile tuldaks elamispinna pärast, pigem on ikka töö see, mida otsitakse. Töökoha lähedal asuv elamispind on vaid boonuseks,» nendib Kokk.

Seni suurima investeeringu tegi osaühing Tavex 2005. aasta alguses valminud 408kohalise külmlauda ehitamisse. «Veel oleme ostnud kuivati ja laohooned, töökoja, rohkem põllumaad juurde ning töötajatele eluruume,» loetleb Kokk.

Mahevilja kiituseks

Paljuski seetõttu, et piima kokkuostuhinnad hakkasid taas kosuma, võeti käesoleva aasta alguses ette viljaaida rekonstrueerimine, mida muidu taheti alustada juba 2015. aastal. «Tänu RV OÜ asjalikule tööle on rekonstrueerimine lõpule viidud. Kolm aastat tagasi töötas kuivatis viis meest, lõhuti puid ja loobiti halud ahju, et saaks vilja kuivatada. Nüüd saab üks töötaja vilja kuivatamise ja sorteerimisega hakkama puutetundlikul ekraanil tehnoloogilist protsessi juhtides. Kuivatist läheb vili transportööridega otse lattu nelja löövi,» kirjeldab peremees. Kuivatisse investeeriti panga abiga 550 000 eurot, 450 000 eurot maksma läinud laoosa ehitusele ulatas abikäe PRIA.

Kuigi kuivatis on selle tõttu keerulisem majandada, tasub mehe sõnul üha enam ära maheteravilja kasvatamine. Osaühing Antera nii teebki. «Paljud suuredki viljakasvatajad on maheda vilja kasvatamise peale üle läinud, sest tava- ja mahevilja kokkuostuhinna vahe on peaaegu kahekordne, ehkki saagikus on mahedal muidugi väiksem,» räägib Artur Kokk.

«Kaalume, kas Tavexiga tasuks mahedale üle minna. Oleks lihtsam. Näiteks kuivatis saaks siis ilma puhastustsükliteta hakkama. Praegu peame tavavilja kuivatamise järel kogu süsteemi ära puhastama ja esimene ports mahedat vilja tuleb tavaviljana ära kasutada. Mahevilja kontrollitakse rangelt ja eksida ei tohi, äripartnerite usaldust ei saa petta, tagajärjed oleksid väga kulukad,» lisab ta.

Kui Tavexi vili läheb enamasti oma loomadele söödaks, siis Antera mahevili peaaegu kõik müügiks. «Rammu anname mahedale oma loomade sõnniku ja lägaga, vahekultuuridena kasvatame liblikõielisi: ristikut ja hernest, need rikastavad mulda lämmastikuga. Uba eelmisel aastal väikesel pinnal proovisime, aga meie jaoks jäi selle valmimine liiga hiliseks ja tänavu uba maha ei pannud. Läks hästi,» on mehel põhjust tehtud otsustega rahul olla.

«Meie enda vilja kuivatamiseks on kuivatusvõimsust nüüd piisavalt ja kui süsteemi veel täiendame ja selle täiuslikult toimima saame, hakkame ümberkaudsetele viljakasvatajatele teenust pakkuma. Veel mõned transportöörid ja muud täiendused ning siis on see kompleks päris valmis,» ütleb peremees ja mõtleb juba uute investeeringute peale. «1998. aastast töös olnud lüpsiplatsi oleme küll rekonstrueerinud ja kõik on tänapäevane, aga leian, et karussellplats on tulevikus targem valik. Lüpsilehmade arvu karjas võiks suurendada 600–700ni, selleks on tarvis juurdeehitust. Liiga suureks samas ka minna ei taha, pigem keskendume kvaliteedile ja toodangu tõstmisele.»