Piimanduse olukorrast: Eesti 480 000 lehmast on alles 86 000

Kahe piimakriisi aastaga kadus Eestist 12000 lehma. Foto: Arvo Meeks

Võib tunduda pisut uskumatuna, aga on olnud aegu, mil Eestis peeti 480 000 lehma. Praeguseks on neid järele jäänud 86 000.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) põllumajandusgrupi esimees ja Kõljala POÜ juht Tõnu Post loodab, et enam väiksemaks lüpsilehmade arv ei muutu ning pigem hakkab lehmade arv kasvama.

Kahe piimakriisi aastaga kadus Eestist 12 000 lehma. «Kui jätaksime noorloomad eksportimata, siis kuluks nende tagasi tootmiseks neli-viis aastat,» kõneles Post EPKK traditsioonilisel piimafoorumil Rakveres Aqva konverentsikeskuses, kus oli põhitähelepanu all Eesti piimanduse tulevik.

Kui Euroopa Liidus ollakse piimanduse tulevikku vaadates üpris optimistlikud, siis siinkandis kõik seda optimismi ei jaga.

Elustiilimuutus on viinud joogipiima tarbimise vähenemisele

Sophie Helaine Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadist rääkis, et lähikümnendil nõudlus piimatoodete järele suureneb, kuid mitte väga kiiresti. «Piima tarbimine maailmas võiks kasvada 1,7 protsenti ehk umbes 16 miljoni tonni võrra aastas,» märkis ta. Samas peaks enam kui kolmandiku kasvust andma India.

Võrdluseks võib tuua, et Eesti piimanduse strateegia kohaselt on meie eesmärk jõuda miljoni tonni piima tootmiseni aastas.

Viimasel ajal on pidevalt vähenemas nõudlus joogipiima järele, küll tahavad tarbijad rohkem koort, juustu, võid ja piimapulbrit. Euroopa Liidus on viimase kümne aastaga vähenenud joogipiima tarbimine viie kilogrammi võrra inimese kohta ning prognoosi järgi väheneb see järgmise kümne aastaga veel seitsme kilo võrra.

«Elustiili muutus on viinud piima tarbimise vähenemisele ja kõige drastilisemalt on see juhtunud minu kodumaal Prantsusmaal, aga ka teistes vanades Euroopa Liidu liikmesriikides, ent ilmselt on muutused ees ka uutes liikmesriikides,» kõneles Helaine.

Kokkuvõttes ennustas Helaine aga piima hinna kasvu, samal ajal kui teravilja hind võib lähema kümne aasta perspektiivis pigem langeda.

Tõnu Post lausus, et temas tekkis päris palju optimismi sellest, et piima hind püsib tasemel ja piima tootmine ennast ära tasub.

Piimajõed küll on, aga pudrumägesid ei tule

EPKK nõukogu esimees, Viru-Nigula valla Rabaveere farmi peremees Olav Kreen aga nentis, et rõõmustamiseks väga põhjust pole. «Inflatsioon sööb piima hinnatõusu ära ja kogemused näitavad, et lõpptoodangu hinnatõusust jõuab tooraine tootjani ehk põllumeheni üpris väike osa,» lausus Kreen. Nii et piimajõed voolavad küll, aga pudrumägesid nende kõrvale kerkima ei kipu.

Euroopa tasandilt vaadates oleme me kõvad piimatootjad. «Kuna meie elamise ja tegutsemise koht siin geograafilisel laiusel on sobilik rohu kasvuks ja see võimaldab kvaliteetse piima tootmist, siis on Eesti põllumehed arendanud välja Euroopa ühe parema tõukarja. Suudame seetõttu piima toota palju rohkem, kui Eesti tarbijad suudavad seda kohapeal tarbida,» ütles EPKK juhatuse liige Tiina Saron.

Tõnu Post tõi välja, et võrdlusandmed Euroopaga on olemas alates 1990. aastast ning selle aja jooksul on Eesti piimatoodang lehma kohta ületanud Euroopa keskmist märgatavalt.

Hästi paistame silma oma lähinaabrite seas. 2016. aastal toodeti Eestis lehma kohta 8832 kilogrammi piima. Soomlastel oli sama näitaja 8808, rootslastel 8730, leedulastel 7995 ja lätlastel 6182 kilogrammi. Kogu Euroopa Liidus on meist eespool vaid üks riik – Taani 9750 kilogrammiga.

Post ütles, et meil on naabritega võrreldes suured piimakarjad, mis võimaldavad tootmist hästi korraldada. Ta pidas meie konkurentsieeliseks eksportturgudel sedagi, et inimestele muutub üha tähtsamaks teadmine, et toit pärineb puhtast keskkonnast.

Lähiaastate märksõna on väärindamine

«Lähiaastatel on Eesti piimasektor suures muutumises, mistõttu on väga oluline koos piimatootjate ja -töötlejatega vaadata tulevikku ja teha koos plaane, kuidas toorpiima väärindada, et saaksime sektoris tegutsevate tootjate toodangule anda rohkem lisandväärtust,» rõhutas Tiina Saron.

Tõnu Posti sõnul on meie piimakarjad muutumas veelgi suuremaks ja seeläbi ka efektiivsemaks. Meelis Mõttus osaühingust Lõunapiim rääkis, et lehmakasvatajana on ta karjade suurenemise üle rõõmus. «Maksumaksjana aga mitte, kui järgmise kriisi ajal tuleb jälle maksumaksja rahakoti kallale minna,» lausus ta.

Eesti põllumehed on isekeskis päris palju rääkinud sellest, et kõige parem oleks elu sootuks ilma toetusteta. «Aga kui Euroopas on igal pool toetused, ei oleks meil võimalik konkurentsis püsida,» nentis Tõnu Post. «Kui meie naaberriigid raskel ajal otsustavad oma põllumehi toetada, peab ka Eesti riik seda tegema, et meie konkurentsivõime säiliks.» Post lisas, et headel aegadel toovad piimatootjad riigikassale kenasti tulu.

Farmi piimatööstuse juht Valdis Noppel ütles, et piimatööstuste eesmärk on teha efektiivselt kvaliteetset toodangut ja saavutada sellega tarbijate rahulolu. «Eks pakend aitab ka, aga pakendis peab hea sisu olema,» sõnas Noppel.

Külmlaudad meelitavad külmalembeseid baktereid

Toorpiima kvaliteedist rääkides tõi Noppel esile, et aastatega on probleemid piima mitte päris õige maitsega tagaplaanile vajunud, viimase paari kümnendi süvenev mure on aga külmalembeste bakterite levik. See on aga otseselt seotud külmlautade kasutusele võtmisega.

Külmalembesed bakterid annavad juba kolmandiku kõigist piimatööstuste kvaliteediprobleemidest ning põhjustavad toodangul maitse- ja konsistentsivigu. «Näiteks üks neist, Bacillus spp, võib pikema säilivusajaga toodetes tekitada metallilõhna ja pinnadefekte ehk mullitamist,» kõneles Farmi piimatööstuse juht.

Antibiootikumijääkide sisaldus piimas on märkimisväärselt vähenenud, kuid suur oht on see ikka, sest viis liitrit antibiootikumijääkidega piima võib rikkuda isegi kuni 60 tonni kvaliteetset piima.

Kahe farmi kvaliteetsel piimal võib ikka väga suur vahe olla, tööstuste jaoks on väga olulised piima rasva- ja valgusisaldus. Noppel tõi näiteks kaks tinglikku tootjat: esimese toorpiima rasvasisaldus on 4,2 protsenti ja valgusisaldus 3,45 protsenti, teisel aga 3,75 protsenti ja 3,2 protsenti.

«Ühest tonnist esimese tootja piimast saab teha 208 kilo 20protsendilist hapukoort ja lisaks sellele 114 kilo kohupiima, tonnist teise tootja piimast aga 185 kilo hapukoort ja 104 kilo kohupiima,» lausus Noppel. Vahe on üle kümne protsendi. «Nii lihtne see ongi, miks rasvasisaldus tähtis on ja miks piimakilo alati sama palju ei maksa,» ütles ta.