Loomaarst: liigsed antibiootikumid on üheks üleilmse probleemi alustalaks

Sigade süstimine. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Võime ravimite toimele vastu panna ehk mikroobide antibiootikumiresistentsus on nii Euroopas kui ka kogu maailmas kasvav probleem. Kõige olulisem on sealjuures inimesi koolitada, kirjutab loomaarst Janne Orro.

Tegevused, mis aitaksid antibiootikumide kasutamist vähendada, antibiootikume mõistlikult kasutada ning resistentsust vähendada hõlmavad endas hügieenimeetmeid, mõistlikult planeeritud antibiootikumravi ja õige ravimi valikut.

Igaüks saab aidata antibiootikumiresistentsust ennetada. Foto: Maablogi

Miks hügieenist nii palju rääkida, kui alati on võimalik antibiootikume määrata?

Igaüks, kes vähegi antibiootikumide, nende mõistliku kasutamise ja bakterite resistentsuse problemaatikaga kokku on puutunud, teab, et tegelikult on selline mõtteviis üks globaalse resistentsusprobleemi alustalasid. Loomaarstid teavad suurepäraselt, et viimase paarikümne aasta jooksul on kardinaalselt uusi antibiootikume turule tulnud ülimalt vähe ning kui puutume kokku mitme antibiootikumi suhtes resistentse bakteriga, jääb meil «tööriistu» järjest vähemaks. Seetõttu on oluline tunnetada meie endi vastutust ja järgida reegleid.

Olukord, kus ükski antibiootikum ei aita

Väikeloomaarstid teadvustavad resistentsuse probleemi. Meie patsientidesse suhtuvad nende omanikud valdavalt kui pereliikmetesse ja olukord, kus meil ei olegi enam millegagi looma ravida, on väga raskesti tolereeritav. Keegi meist ei taha sellisesse väljapääsmatusse situatsiooni sattuda.

Näiteks, Draki oli väga sõbralik ja tore, hoolivate ning tublide omanikega 11aastane tiibeti mastif, kelle tervis vandus alla multiresistentsele pseudomonasele. Draki on üks neid patsiente, kelle käekäik ei lähe minul loomaarstina ilmselt meelest mitte kunagi. Täielik abituse tunne olukorras, kus enam mitte ükski väikeloomaarstile kättesaadav antibiootikum ei toimi ja sa näed oma patsienti hääbumas, ei peaks olema osa meie ametist.

Draki juhtum võib küll olla markantne, kuid julgen väita, et õnneks mitte väga tavaline. Ülihead ülevaadet Eestis väikeloomadel antibakteriaalse resistentsuse osas paraku ei ole. Veterinaar- ja Toidulaboris on leitav statistika mikrobioloogiliste uuringute kohta väikeloomadel. Näiteks 2016. aastal tehti selliseid uuringuid 300 ringis, mis ei ole tegelikult väga suur number.

Analoogseid uuringuid tellivad väikeloomaarstid ka muudest laboritest ja nende osas pole üldse ülevaadet. Olemas on küll kokkuvõte leitud bakteritest, kuid nende resistentsusest antibiootikumide suhtes meil avalikku statistikat ei ole. Igapäevases praktikas näeme resistentseid baktereid aeg‑ajalt, eriti on probleemiks resistentsus just teatud bakteriliikide (näiteks Pseudomonas aeruginosa) puhul.

Vältimine on parem kui ravi: see on hügieenimeetmete juhtmõte

Käte puhtus on üks kõige olulisemaid haiglanakkuste (nosokoomsete infektsioonide) vältimise viise. Kummaline küll, et tänapäeval tuleb ikka veel inimestele õpetada, kuidas ja millal käsi pesta. Kummalisel kombel on ebapiisav käte hügieen tõsine probleem nii igapäevaelus kui ka kliinikusituatsioonis.

Millal siis loomakliinikus käsi pesta? Seda tuleks teha iga tööpäeva alguses ja lõpus, pärast tualetis käimist, enne ja pärast söömist ja suitsetamist, pärast iga kokkupuudet looma ja/või nende kehavedelikega, enne invasiivseid või aseptikat nõudvaid protseduure (koos käte desinfitseerimisega) ning alati, kui käed tunduvad mustad. Käsi desinfitseeritakse enne ja pärast iga patsiendiga kokku puutumist, enne ja pärast kinnaste kasutamist ning enne kõrgema saastumisriskiga (töövahendid, ukselingid, klaviatuurid) objektide puudutamist.

See kõik tundub elementaarne, kuid päriselus inimesed sageli neid protseduure ei järgi. Mõned näited: uuring ühe Suurbritannia ülikooli haiglas näitas, et käte hügieen oli korrektne vaid 28 protsendil töötajatel, kindaid kasutati korrektselt 2 protsendil juhtudel ning käed olid bakteriaalselt saastunud 59,1 protsendil palatisse sisenevatel arstidel ning 90,9 protsendil palatist väljuvatel arstidel. Kahjuks ei ole meil erilist põhjust arvata, et meie loomaarstid oleksid korralikumad hügieenireeglite järgijad.

Käte hügieen on siiski vaid üks osa üldisest hügieenireeglite paketist, kuhu kuuluvad veel kinnaste ja eririietuse kasutamise reeglid, ruumide koristamise ja desinfitseerimise juhised ning muidugi töötajate ning loomaomanike koolitamine.

Lisaks:

Väga suure töö on sel teemal ära teinud FECAVA (Federation of European Companion Animal Veterinary Associations) vastav töögrupp. Välja on töötatud spetsiaalselt väikeloomakliinikutele mõeldud hügieenijuhised, nõuanded ja juhendid vastutustundlikuks ning õigesti valitud antibakteriaalseks raviks, samuti on neil teemadel loodud juhendmaterjal loomaomanikele.

Nimetatud juhendmaterjalid on internetis vabalt saadaval.

Allikas: Maablogi