Liblikõieliste kasvatamine on põllumehele kasulik

Ristikhein

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala / Scanpix

Liblikõieliste kasvatamine mõjub keskkonnale hästi, need on kasulikud mulla viljakusele, toidutaimeteks tolmeldajatele ja mullaparandajana kasulikud põllumeestele. Seetõttu on ka kolme toetuse saamine seotud liblikõieliste kasvatamisega, kirjutab Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik.

Liblikõieliste kasvatamisega paraneb mullaviljakus, väheneb vajadus taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste kasutamiseks ja sellest tulenevalt hoitakse veekeskkonda täiendava keskkonnakoormuse eest. Ühtlasi on liblikõielised kultuurid toidutaimedeks tolmeldajatele ning elu-, toidu- ja varjepaikadeks teistele lülijalgsetele, suurendades seeläbi bioloogilist mitmekesisust.

Kasulik ka põllumeestele

Liblikõieliste kasvatamine, eriti haljasväetisena kasutades, on mullaparandajana ja mulla huumusevaru suurendajana kasulik ka põllumeestele. Tugevama juurekavaga liblikõielised transpordivad sügavamatest mullakihtidest künnikihti mineraalseid toiteelemente ja aktiveerivad mulla mikroorganismide tegevust. Mitmeaastased heintaimed (nii liblikõielised kui ka kõrrelised) jätavad mulda juure- ja varrejäänustena rohkesti orgaanilist ainet ning muld rikastub sellest. Liblikõielised kultuurid seovad õhulämmastikku ja teevad selle kättesaadavaks külvikorras olevatele järgmistele kultuuridele.

Liblikõieliste kasvatamine on levinud kõigi toetustüüpide lõikes

Põllumajandusuuringute Keskuse andmetel kasvab liblikõieliste taimede pindala jätkuvalt, sealjuures tegid kaunviljad 2016. aastal eelnevatega võrreldes ligi kahekordse hüppe. Liblikõieliste kultuuride pindalast suurema osa moodustavad liblikõielised heintaimed, kuid liblikõieliste pindala tõus on otseselt seotud kaunviljade pinna suurenemisega.

Liblikõieliste suuremal pinnal kasvatamine võimaldab üheaegselt täita keskkonnasõbraliku majandamise ja mahepõllumajanduse toetuste taotlejatele kehtestatud talvise taimkatte nõuet, mis omakorda toetab pestitsiidide kasutamise vähendamist ning vähendab toitainete leostumist vette.

Põllumajandusuuringute Keskus rõhutab aruandes, et liblikõieliste heintaimede pinna jätkuv suurenemine ei pruugi muldasid silmas pidades olla alati jätkusuutlik. Eriti just mitmeaastaste liblikõieliste heintaimede saakidega viiakse mullast välja suures koguses toiteelemente (eriti kaaliumi), mis tuleb mullaviljakuse taastamiseks tagastada.

Joonis. Liblikõieliste (k.a allakülvid ja kaunviljad) kultuuride pindala ja pinna osatähtsus põllukultuuride kogupindalast kolme toetustüübi kaupa aastatel 2009–2016

FOTO: Põllumajandusuuringute Keskus

Rohestamise toetuse eesmärk on keskkonnasäästlik majandamine

2015. aastast on ühtse pindalatoetuse taotlejal kohustuslik taotleda kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust ehk niinimetatud rohestamise toetust. Rohestamise toetuse peamine eesmärk on keskkonnasäästlik majandamine, sealhulgas mulla kvaliteedi ja püsirohumaade säilitamine ning elurikkuse kaitsmine ja parandamine.

Üheks rohestamise toetuse tavaks on ökoalade nõue, mille kohaselt põllumajandustootja, kelle kasutuses on toetusõiguslikku põllumaad rohkem kui 15 hektarit, määratleb sellest maast vähemalt 5 protsenti ökoloogilise kasutuseesmärgiga alaks. Erandina on ökoalade nõude täitmisest vabastatud metsasuse erisusega hõlmatud aladel tegutsevad põllumajandustootjad. Sellisteks ökoaladeks võivad olla näiteks põllusaared, hekid, metsasiilud, kraavid, puude read, kiviaiad ning arvesse lähevad ka maaharimispraktikad nagu kesa, lühikese raieringiga madalamets (paju) ja lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride kasvualad.

Teisisõnu peetakse ökoalana määratletud lämmastikku siduvate kultuuride puhul silmas liblikõieliste kultuuride kasvatamist puhaskülvina, milleks on sobilikud kultuurid ristik, lutsern, mesikas, nõiahammas, vikk, esparsett, hernes, uba (v.a sojauba). Lämmastikku siduvate kultuuridega alade pindala arvutamisel rakendatakse kohustuslikku 0,7 kaalutegurit ehk 1 hektar läheb arvesse 0,7 hektari ökoalana.

Täiendava infona olgu ära märgitud, et alates 2018. aastast on lubatud ökoalana määratletud lämmastikku siduvaid kultuure kasvatada nii puhaskülvis kui ka segus teiste kultuuridega tingimusel, et lämmastikku siduvad kultuurid jäävad segus valdavaks, kuid ökoalal ei ole lubatud kasutada taimekaitsevahendeid. Ühtlasi lisatakse ökoalana määratletud lämmastikku siduvate kultuuride nimekirja põld-sojauba.

Lisainfo:

Põllumajandusuuringute keskuse maaelu arengukava keskkonnatoetuste püsihindamise aruanne 

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus

Mahepõllumajanduse toetus

Allikas: Maablogi

Populaarne

Tagasi üles