Raudse haardega kull

Raudkulli emaslind saaki seiramas. Foto: Wikipedia

Eelmise sajandi keskpaigas möllanud „kullisõda” viis meilgi niinimetatud röövlindude arvukuse enam kui tunduvalt alla. Kesk-Euroopas langes paljude kullide arvukus 80 kuni 90 protsendi võrra.

Tavatõdemuste õgvendamiseks tehti laialdast selgitustööd, sealhulgas võtsid sakslased kullide ja kakkude kohta käibele uue nimetuse „haarajad linnud” (Greifvögel). Poolsada aastat tagasi õnnestus see mõttetu hävitustöö lõpetada, kuna kõigile hakkas pärale jõudma, et nii laululindude kui ka paljude teistegi linnurühmade arvukuse kahanemise peamised põhjused on hoopis muud kui kulliliste ja kakuliste tegevus oma toidutarbe rahuldamisel.

Raudkulli emaslinnud kaaluvad keskmiselt 1,7 kuni kaks korda enam kui isased. Niisiis on emased raudkullid üsna kodutuvi kasvu, isaseid aga võib võrrelda turteltuviga. Sulestiku poolest sarnaneb emane raudkull isase kanakulliga: alapool on valkjas tumedate vöötidega, sabaalune valge, pikk tumehall saba nelja mustja vöödiga. Erisuseks on, et raudkulli kollased jalad on hoopis peenema jooksmega kui kanakullil. Isase raudkulli selg on sinakashall kuni kiltkivihall, vöödilise alapoole põhivärvus on ookerjas.

Raudkull on haudelinnuna levinud põhiliselt Euraasia metsavööndis (ka mägismetsades) ja Loode-Aafrikas. Taigaaladel elutseb ta suvilinnuna, talvitama rändab Kesk- ja Lõuna-Euroopasse, Siberist aga Lõuna-Aasia ja Kirde-Aafrika metsaaladele. Eestis pesitseb kaks kuni kolm tuhat paari raudkulle. Talveks jääb meile tuhat kuni kolm tuhat isendit, peamiselt vanalinde. Talvitajate hulgas on ka Soome päritoluga linde. Raudkullid rändavad septembris ja oktoobris samaaegselt lõuna poole siirduvate värblindude-päevaränduritega, võttes nende salkadest matti oma kõhutäiteks. Meie raudkullide peamine sügisrände suund on lõunasse, siin rõngastatud linde on leitud Kesk-Euroopas ja Vahemere ääreski.

Kevadel jõutakse tagasi varakult, alates veebruari lõpust. Märtsis asutakse kindlamalt oma pesitsusterritooriumile, eeskätt lagendikega vahelduval metsamaastikul, eelistades mõnekümneaastaseid okaspuunoorendikke ja kõrgemaid võsastikke. Aprillis võib näha reviiritähistuse- ja mängulende, mil isane lendab aeglaste ja jõuliste tiivalöökidega madalal oma territooriumi kohal, aeg-ajalt lastes kuulda heledaid güi-hüüdeid. Oluline kosimisrituaal on saagi üleandmine emalinnule: isane lendab saaklindu kandes emase ligidusse ja paneb või kukutab oma anni maapinnale, kust partner selle üles korjab. Paarid pole püsivad, vaid reeglina vahetuvad igal aastal. Pesa rajatakse eelistatult tiheda kuuse otsa umbes selle keskkõrgusele vastu tüve – enamasti mõne pasknääri või hallvarese, aga ka orava vana pesa peale, seda lamendades ja raagude lisamisega laiendades kuni 60sentimeetrise läbimõõduni. Erinevalt mitmest teisest kullilisest ei „kaunista” raudkull oma pesa roheliste okstega. Harvem teeb raudkullipaar pesa männi või lehtpuu otsa.

Mai keskpaigas ilmub pessa 3 kuni 6 üsna ümmargust valge tausta ja ebaühtlaselt paiknevate pruunide tähnidega muna, mida emalind haub 5 nädalat, jäädes pesale juba esimese või teise muna munemise järel. Isane varustab teda toiduga, tuues pesa juurde murtud metsvinte, punarindasid, põldlõokesi, talvikesi ja teisi väikest kasvu värvulisi. Need kitkutakse sulgedest puhtaks mitte pesal, vaid sellest mõnikümmend meetrit eemal. Isast alul pesa ligidale ei lubata. Umbes kümnepäevaste, valgete udusulgedega kaetud poegade juurest hakkab ka emalind saagijahil käima. Tema saagiks langevad rästad ja pisut suuremadki linnud, isegi pasknäärist võib ta jagu saada. Umbes kümnendiku saagist moodustavad metsahiired. Kuna raudkullipaar „haldab” suhteliselt suurt, keskmiselt 10 ruutkilomeetrini ulatuvat metsaala, siis ei ole nende mõju selle ala väikelindudele liialt laastav, vaid piirdub vähem kui kümnendikuga värblindude asurkonnast ja järelkasvust.

Saaki kütib raudkull varitsuskohast välja sööstes ja ohvrit oma teravate küünistega pikkade varvaste raudsesse haardesse rabades, nii et see enamasti lausa silmapilkselt sureb. Harvem jälitab raudkull pikemat maad ohvri kannul lennates. Tihtipeale suudab sihikule võetu eest ära põigelda, nii et vaid umbes kolmandik rünnetest toob edu.

Päevaste vahedega koorunud pojad on erinevat suurust ja toidunappuse korral saavad enama jao pessa toodud toidust suuremad õved (NB! see on uudissõna väliselt eristumatute õdede-vendade kohta) ja kasvavad seda kiiremini. Kuid 30 päeva kestva pesaelu lõpuks on emased kullipojad oma väiksemat kasvu vendadest suuruse poolest selgelt eristatavad.

Juulis-augustis on pesitsemise õnnestumise korral raudkullide pesakonnad veel terve kuu koos ja vanalinnud koolitavad poegi nii saaki püüdma kui ka ohtudest hoiduma. Raudkullidele võivad saatuslikuks osutuda kanakullid, kodu- ja eriti händkakud, pesakondadele ja hauduvatele emastele ka metsnugised.

Talvitama jäänud raudkullid tulevad metsast välja lagedamatele aladele ja ka inimasulatesse saagijahile. Nad ründavad varblasi, talvikesi ja rohevinte, tihtipeale ka tihaseid, keda on ju linnutoitlate juures üsna tihedalt. Jahihoos võib mõnigi raudkull põrkuda vastu aknaklaasi või takerduda põõsaste oksarägastikku.

Raudkull on Eestis arvatud II kaitsekategooria liikide hulka.