Eesti marjakasvatus on moldaavlaste seas hinnatud tööpõld

Tänavu töötas AranFarmingus ligi 70 välismaalast, kes peaasjalikult olid moldaavlased. Lisaks suvisele marjakorjamisele Tartumaal koristasid nad saaki ettevõtte tütarfirmale kuuluvas õunaaias Viljandimaal. Fotol on Ion Vassilju ja Mihhai Vologan (paremal).

FOTO: Elmo Riig

On see siis areng või paratamatus, aga välistööjõud jõuab üha sagedamini ka Eesti põllumajandusse. Just nagu omal ajal käis hulgaliselt eestlasi Soome maasikapõldudel suviti tööd tegemas, on marjakasvatuse osaühingus Aran PM juba mitmendat aastat tööl moldaavlased.

Praeguseks on suvel Tartumaal maasikapõldudel ja vaarikaistandustes ning sügisel Viljandimaal õunaaias töötanud välismaalased suures osas koju läinud. Sel aastal oli neid ettevõtte palgal 70, kuid mullu sada. „Mõned on veel jäänud, kes tegelevad pakkimisega. Üks poiss läheb vahetult enne jõule tagasi,” räägib osaühingu Aran PM juht Paavo Otsus, kes ise oma ettevõtet suupärasemalt AranFarminguks nimetab, ka koduleht kannab just seda nime.

Kümme korda suurem palk

Kuigi siinne suvi nõudis hoopis soojema ilmaga harjunud välismaalastelt esiti harjumist, olid nad töökohaga üsna rahul. Slaavi sugemetega räppmuusika meelelahutuseks mängimas, korjasid näiteks AranFarmingu tütarettevõttele Mulgi Õun kuuluvas Polli õunaaias sügisesi vilju Ion Vassilju ja Mihhai Vologan. Esimene neist ütleb, et kodumaal lihtsalt pole tööd teha ja sestap nad välismaisest pakkumisest kinni hakkasidki. Liiati on siinne kuupalk palju suurem, kui koduriigis seda üldse teenida võiks.

Töötasu mõttes pole AranFarmingus kurta tõesti midagi. Korjaja võib teenida üle tuhande euro kuus, kuid see sõltub suuresti töömahust, sest tegu on peaasjalikult tükitööga: kes liigutab kiiremini, see saab rohkem palka. „Päevad on pikad. Kes teeb tunniajase pausi, sööb võileiva ära, teeb suitsu peale ja läheb tööle tagasi – see on nende enda valik,” ütleb Otsus.

Esiti proovis ta eestlastest töötajatega läbi ajada, kuid see katse luhtus. „Olen saanud vastu näppe sellega paar-kolm aastat tagasi.” Ta jutustab, et kui läks eestlastele järele ja auto peale pidi tulema kaheksa inimest, siis ootas neid vaid kaks, ülejäänutest ei teadnud ta mitte midagi. „Vihma sajab – ei tule, on liiga palav – ei tule, on nädalavahetus – ei tule, on Weekendi festival – ei tule,” nendib ta. Ta tõdeb, et see ongi täiesti uskumatu sõnum ja tegelik reaalsus. „Nad lihtsalt ei tule ja ei tee ja meil jääb saak koristamata.” Alternatiiv oligi tuua välismaalt töötajaid sisse, kes olid valmis tööd tegema.

Töösuhe moldaavlastega on näidanud, et neil siin töötades pole vahet, kas on jaanipäev või sajab vihma. „Olukord nende riigis on niivõrd kehv, et seal ei ole tööd teha ja kui on, siis palk on saja euro kandis, kui sedagi ja sellega ära elada ei anna, kui on vaja lapsed toita ja muud kohustused peal,” ütleb Otsus.

Kogemus Šotimaalt

Välistööjõu leidmise kogemuse on Paavo Otsus saanud ise välismaal töötades. Ta on olnud Šotimaal kümme aastat marjakasvatusega seotud. Seal oli 450 töölist ja tema üks ülesanne oligi hoolitseda, et oleksid inimesed, kes seda tööd teeksid. Tolleski Šotimaa marjakasvatuses olid korjajad Ida-Euroopa riikidest ja tollest ajast olid kontaktid võtta. „Tegime ise palju presentatsioone ja näitasime ennast,” ütleb Otsus. Ka tuli välismaalastele transport võimalikult mugavaks teha, sest paljud neist ei olnud kunagi nii kaugel piiri taga käinud või polnud üldse välismaale saanud.

Tänavu saabusid esimesed moldaavlased AranFarmingusse märtsis, kui hakkas kasvuhoonete kiletamine, edasi tulid rohimistööd aprillis ja mais. Siis algas juba istutamine ja korjeaeg. Juunist kuni septembrini käis töö maasikate ja vaarikatega ning septembris suundusid välismaalased Polli õunu korjama.

Ka tuleval aastal on plaanis moldaavlastest tööjõudu kasutada. „Igal aastal on nii, et kes on käinud, küsib, kas võib sõbra, venna, tädi, onu või mõne sugulase kaasa võtta,” tõdeb Otsus. See on tänu headele tingimustele, mis on välismaalastele loodud. „Nüüd nad tahavad juba ise tulla ja me ei pea neid otsima.” Näiteks elamine on tulijatele ettevõtte poolt organiseeritud. Polli külas töötades elasid nad mõnekümne kilomeetri kaugusel Tõrva linnas ja neile oli elukohta organiseeritud kõik alates patjadest-tekkidest kuni internetiühenduseni välja. „Pole mingi viietärnihotell, aga on väga normaalsed tingimused,” lausub ettevõtja.

Miks välistööjõud?

Välistööjõu kasutamine on Paavo Otsuse sõnul lihtsalt ühiskonna toimimine. „Mõnes mõttes on see positiivne areng, sest kui varem läksime meie välismaale, siis praegu oleme juba arenenum ja võtame ise välismaalasi vastu,” sõnab ta ja arvab, et see näitab progressi ega ole üldse paha, sest tegu on raske põllumajandustööga ja kohalik inimene valib teise variandi või on ise ettevõtja. „Samas see võimalus põllumajanduses töötada on meie inimestel olemas. See pole nii, et välismaalased tulevad ja võtavad meie töö ära, sest koht on juba enne tühi,” selgitab ta.

Populaarne

Tagasi üles