Põhja-Pärnumaa vallas valmis piirkonna võimsaim viljaterminal

Lüüste Põllumajandusühistule kuuluva teraviljakuivatuse ja ladustamise kompleksi kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis. Foto: Toomas Šalda

Võttes Vändrast suuna Viljandile ja Suurejõelt Kadjaste poole keerates kerkib mõne kilomeetri pärast silme ette uus ja võimas Lüüste Põllumajandusühistule kuuluv teraviljakuivatuse ja ladustamise kompleks, mille kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis.

Kuivatama hakati siin augustis, nüüdseks on ehitaja Nordecon Betoon OÜ töödega lõpusirgel. Ühistu osutab teenuseid enam kui 30 teraviljakasvatusettevõttele üle Eesti. Ühistu liikmete hulgas on 20 hektaril vilja kasvatavaid väiketootjaid ja 3000 hektaril segapõllumajandusega tegelevaid suurtootjaid. Ühistulise tegevuse eestvedajad on neli venda Soosaart, kes on kõik aktiivsed teraviljakasvatajad. „Ühistulise tegevuse eesmärk on leida kõigile soovijatele praegu parim võimalik lahendus. Meie jaoks ei ole oluline, kas põllumajandustootja on suur või väike, kas ta soovib ametlikult ühistu liikmeks astuda või mitte, peamine on, et põllumehed, kellele ühistu teenust osutab, meid usaldaksid ja ühistu saaks oma liikmeid usaldada,” selgitab vendadest vanim Tiit Soosaar (33).

Tiit on EMÜ haridusega tootmistehnika magister, vend Ivo (32) õppis tehnikainseneriks TTÜs, Jaak (30) ja Jaan (26) õppisid Olustveres põllumajandust. Tiit pidas ülikooli ja hiljem juba enda ettevõtte kõrvalt kaheksa aastat tehnoloogi ja tootmisjuhi ametit, kuid oma põllumajandustootmise kosudes ei jätkunud palgatööks enam aega. Oma ettevõtted on igal vennal, Vändra kanti jäävad 2500 just nende haritavat hektarit. „Kes on tehnika poolel tugevam, aitab õigeid otsuseid teha selles vallas, kes agronoomiks õppinud, annab siin suunad kätte,” kirjeldab ta vendade koostööd. „Vanemad alustasid talupidamist tühjalt kohalt, kui ostsid 1989. aastal talukoha ja 10 hektarit maad. 2008. aastal, kui vanemad kasutasid 200 hektarit põllumaad ja meie vendadega lõpetasime koole, hakkasime aktiivsemalt ringi vaatama, kust maad juurde saada. Oleme maad ostnud, osa maast on renditud. Oleme küll vennad, aga igaüks ajab siiski oma rida ja keegi teise rahakotti ei piilu. Igal vennal on oma kodu, huvid ja iseloom ning iga päev me liiga palju ninapidi koos ei ole. Vanematel on muidugi hea meel, et nende alustatut jätkame. Meile see eluviis sobib.”

Ühistegevus

Oma ettevõtetega järjele saamine nõudis vendadelt tõsist pingutust. „Kui 200 hektarilt laieneda 2500le, on kõike uut vaja. Laenud, liisingud – peaaegu kõik, mis teenid, maksad esialgu ära. Kasvades tekivad jälle teised mured, näiteks on suur vahe, kas on kolm või kolmkümmend töötajat, väikeses ettevõttes saad olla personaalsem ja läheneda inimestele rohkem süvitsi.” Aga on tegevusi, kus suurel on eelised. Nii asutasid vennad seitse aastat tagasi Lüüste Põllumajandusühistu, mille eesmärk oli sisendite (seemne, väetise jms) ostmisel soodsama ja saagi turustamisel omakorda kallima hinna saamine.

Soosaare kinnitusel on ühistuna tegutsemise suur pluss võimalus saada täiendavat ELi toetust tootjarühmale. Tänu sellele võttis Lüüste PMÜ ette viljaterminali ehituse. Kompleksi kuivatusvõimsus on kuni 70 tonni tunnis, mis on Kesk- ja Lääne-Eesti ning Pärnumaa suurim näitaja. Ladustada saab 12 000 kuni 15 000 tonni. „Ega peale sadamate polegi Eestisse mõtet suuremaid terminale ehitada. Vili läheb enamasti ekspordiks sadamate kaudu ja varem või hiljem tuleb vili ikka sinna vedada, meil on vaid vaheladu. Pikemaks ajaks jääb meie juurde vili, mis viiakse välja Pärnu sadama kaudu ning ootab laeva. Kui Pärnu kaudu rohkem vedada saaks, hoiaksime transpordi pealt kokku arvestatava summa. On mõistlik, et meie piirkonnas tegutseb vähemalt üks korralik kuivatuskompleks,” on Soosaar veendunud. Sel aastal on Lüüstes oma vilja kuivatanud juba enam kui 40 põllumajandustootjat, sealhulgas Võru- ja Tartumaalt. „Kogu projekti realiseerimine võttis aega neli aastat, sellest enamik kulus eeltööle, projekteerimisele ja rahastuse otsimisele. Peagi saab siin valmis labor,” on kuivatikompleksi ehitust juhtinud ja edasise toimimise eest vastutav Tiit rahul.

Kriisiabi oleks õiglane

Kõik vennad kasvatavad oma põldudel põhikultuure. „Tali- ja suvinisu, uba, hernes, raps, otra vähem. Rukist ja kaera pole Vändra kandi savistel maadel mõtet palju kasvatada. Saviste maade tõttu paneme uba ja hernest maha keskmisest rohkem. Juba neli-viis aastat tagasi oli meil oa all 550 hektarit, mis oli tollal ligi neljandik kogu Eesti oast. Nüüd on kaunaliste kasvatamine hüppeliselt kasvanud, kui mälu ei peta, oli tänavu Eestis oa all 25 000 hektarit. Meie pole kaunaliste osakaalu enam väga paisutanud. Tänavu jääb esimest korda osa saagist maha, vihm ei lasknud kõike ära koristada. Võimalusel oleme koristanud isegi kella kuueni hommikul. Praegu tuleb uba põllult niiskusega 45–50 protsenti. Aurutame igast sajast tonnist 40 tonni vett välja. Kuna uba on nii märg, lõhub kuivatamine veel tera ka ära, mistõttu kannatab kvaliteet. Kui kasvataja ostab kombaini- ja kuivatiteenuse sisse, polegi tal mõtet seda ära koristada,” kirjeldab Tiit Soosaar karmi reaalsust.

Kuna mees juhib ühistut ja puutub iga päev kokku kümnete Eesti viljakasvatajatega, saab ta kinnitada, et viljakasvatuses on olukord hull. „Eelmisel aastal oli ikaldus, paljud ajatasid oma kohustused sellesse aastasse, aga tänavu jääb minimaalselt 20–30 protsenti saagist ilma tõttu lihtsalt koristamata. Kõige hullem on see, et suures osas jäävad põllule just raps ja uba, mis on tulusad kultuurid ja nõuavad ka rohkem sisendeid. Kui eelmise aasta võlg on kukil ja paksu rahapatakat tagataskus ei ole, on mure suur. Oleme mõne põllumehega asja arutanud ja tõdenud, et pankrot on üks ettevõtluse osa, mõnikord on see halbadest valikutest kõige vähem halb. Kui ikka mitu aastat järjest hävid, on see võimalus nullist alustada. Aga seda teed saab minna ainult väike ettevõte, suurtel sellist võimalust enam pole, nemad ei saa loobuda, tagasikäiku ei ole. Valitsus on nüüd lõpuks tegutsema asunud ja küsib Euroopa Liidust abi, aga minu hinnangul saab ettevõtja kindel olla ainult iseendas. Eks aastatega on riik ja ametnikud oma suhtumisega ettevõtjasse kujundanud minu kui ettevõtja arvamuse riigist ja tema ametnike pädevusest. Muidugi oleks õiglane, et viljakasvatajad saaksid kriisiabi, nii nagu said piimatootjad ja seakasvatajad. Seda enam, et vilja hinnad on jätkuvalt odavad.”

Arusaamatud nõuded

Haritud mehel on elus mitmeid võimalusi. Tiit kinnitab, et on oma otsusega pühenduda põllumajandusettevõtlusele rahul. Töö on vaheldusrikas, rutiini ei ole. Küll aga ärritavad teda mõõdutundetu bürokraatia ja rumalad nõuded. „Hiljuti ehitasime veterinaarameti nõudmisel kolme mehega meie perele kuuluva Tammekäära talu juurde rajatud kalakasvatushoone ette kivisillutisest platsi, ise olen vähemalt viis aastat võidelnud maanteeametiga, et saada Suurejõelt meie hooneteni paarikilomeetrine mustkattega teelõik. Meie naabriks on aiandustalu, kus kasvatatakse puuvilju, viinamarju, teisi kultuure ja kruusateelt tõusev tolm kahjustab naabri tegevust. Viljakoristusajal läbib seda teed 50–80 raskeveokit päevas. Igaüks võib ette kujutada, milline tolmupilv kerkib. Minult nõutakse maja ette tegelikult ebavajalikku kivist platsi, et tolmu ei tekiks, aga kui räägin maanteeametile, et naabri toodang on tolmuga kaetud, ei võeta mind kuulda. Meie toodame kalakonserve hoones sees autoklaavis ja mis iganes juhtub, toodang jääb puhtaks, aga plats olgu olla. Normaalset teed aga ei saa kuidagi ehitada. Ametnikud lähtuvad aastatetagusest infost, et meie juurde sõidab kaks veoautot ööpäevas ja andmeid tegelikkusele vastavaks nad viia ei suuda. Otsitakse põhjendusi, kuidas probleemi eirata. Eks kipub olema nagu elus ikka: teiste silmas näed pindu, omas palki ei näe! Nii paistab see olevat ka riigiasutustes. Sama kummaline on, et statistikaamet nõuab põllumehelt koristusandmeid 15. septembriks, aga meie tegelikult alles praegu koristame. Mul on kahju nendest ametnikest, kes sellist tööd peavad tegema. Milleks kulutada aega ja ressursse tegevusele, millest sisulist kasu või antud juhul tõeseid andmeid nii või naa ei saa. Sellist tegevust ja nii-öelda luksust saab endale lubada vaid riik.”

Kes teeb, see jõuab

Kuus aastat tagasi rajati Soosaarte koduse Tammekäära talu juurde osaühingu For Angula angerjakasvandus, kus mullu valmis kalatöötlemistsehh. Enamik kasvanduse toodangust müüakse elusast peast Euroopasse, suurem kala jääb Eestisse omatoodetena. Vändra Kalatoodete kaubamärgi all turustatakse siin valminud delikatesse Coopi ketis ja Stockmannis, plaanis on käivitada angerjatoodete eksport. „Ise nimetan seda väga kalliks hobiks. Kuigi kalakasvanduse rajamist toetas 50 protsendi ulatuses EL, oleme sinna ise palju raha panustanud ja pidanud laenu võtma. Praegu on enamik võlgadest makstud, vaid Maaelu Sihtasutuse pikaajalisi laene veel tasume. Alles nüüd, pärast kuueaastast tegutsemist hakkab kalakasvandus tehtud kulutusi tagasi teenima, aga nulli jõudmiseni läheb veel kümme aastat.” For Angula kasvandus toodab 50–60 tonni angerjat aastas. „Mida suuremaks kala kasvatad, seda vähem tonne tuleb, kala kasvab kauem, võtab rohkem ruumi, aga suurema kala hind on ka kallim,” kommenteerib Tiit Soosaar.