Jõhvikas on sookollide peidetud rubiin

Jõhvika teaduslik nimi Oxycoccus palustris on tuletatud kreeka keelest: oxys – hapu, coccos – vili. Foto: SCANPIX

Jõhvikas on Eesti ehe rabametsade ja siirdesoode mari. Rahvapärane nimetus kuremari vihjab sidemele kurgedega, täpsemalt sookurgedega.

Jõhvikate korjamiseks on õige aeg pärast esimesi öökülmi, siis on neis kasulikke aineid kõige rikkalikumalt. Kevadel lume alt väljasulanuna on marjad veelgi maitsvamad, kuna happe hulk on talvega vähenenud.

Soos ja rabas on eestlased ammusest ajast käinud marjul ja ravimtaimi korjamas ning sealt on sõdade ajal peidupaika otsitud. Soo ja raba on ikka olnud puhtad ja veidi müstilised paigad, kuhu tänapäeval igaühe jalg pole astunudki. Palju on muistseid muinaslugusid, kus raba ja soo on olnud nõidade tegevuspaik või nõiavägiste ravimtaimede kasvukoht.

Praeguseks on rabadest ja soodest saanud unikaalsed paigad, mille erakordsus avaldub just sealsete elanike ja taimeriigi kaudu. Nüüdsele inimesele on raba eksootiline, müstiline rahupaik. Rabas valitseb omamoodi vaikus, raba on energeetiliselt ja füüsiliselt puhas. Sellist liigilist eripära ja puutumatust nagu meie raba- ja sooaladel pole Euroopas enam kusagil.

Soode ja rabade kuivendamisega on hävinud sealsed hindamatud ravimtaimed. Eesti pinnast on kuni 31 protsenti kaetud rabade ja soodega. Rabavesi on eriline, selles kasvavad samblad moodustavad filtri, mis kurnab vee hästi puhtaks. Rabaveega on hea loputada juukseid ja keha, see jätab puhta ja mõnusa tunde, selles on palju aineid, mis rahustavad, desinfitseerivad ja toidavad nahka, aitavad leevendada psoriaasi ja teisi nahahaigusi. Rabas kasvavad väekad ravimtaimed ja marjad. Kõik need on tugevatoimelised ja nende tarvitamisel tuleb piiri pidada. Turbasambla eriomadus on õhust veeauru imamine, sellega koos haaratakse ka tahma, suitsuosakesi, metsataimede õietolmu ja kogu saastet, mis seal leidub. Nii ongi turbasammal üks suuremaid õhu- ja veepuhastajaid. Samblale endale piisab eluks vaid tolmust ja veest.

Rabavees peaaegu puuduvad haigusi tekitavad bakterid ja mikroobid. Kuna rabavesi on küllalt happeline – pH on 3, on see puhastav ja nakkusevastane. Soo puhastab sellest läbinõrguvat vett, reguleerib õhuniiskust ja eraldab hapnikku. Selles puhtas ja karmis paigas kasvavad ravimtaimed ja marjad peavad olema paindlikud, et ellu jääda. Samas ravivad sootaimed ise ainevahetust ja hoiavad seda stabiilsena. Reuma, liigesepõletik, gripp, külmetushaigused – nende haiguste korral ongi inimese keha termoregulatsioon häiritud ning see põhjustab vaevusi ja pidevaid probleeme. Soo- ja rabataimedes leiduvad toimeained taastavad ja korrastavad neid valupunkte. Puhtas ja häirimatus looduses kasvanud taimede väele ei saa kultuurtaimed oma toimelt lähedalegi. See, et raba tundub toitainevaesena, on petlik. Turbasammal on lausa toitainete ladu.

Kuna jõhvikas kasvab päris samblasüles, on tal on kasutada rikkalik toitainete ladu.

Legendi järgi on meie rabades kasvav jõhvikas sookollide poolt ärapeidetud rubiin. Kindlasti oleme kõik seda marja näinud ja söönud, aga kas ka oma käega korjanud ja otse rabamättalt suhu pannud?

Jõhvikas ei sisalda küll märkimisväärselt vitamiine, aga on see-eest rikas mineraalainete ja mikroelementide poolest, mis teebki temast väeka marja. Jõhvikas leidub rohkelt kaaliumi, kaltsiumi, naatriumi, fosforit, rauda, tsinki, vaske, mangaani. Jõhvikas sisalduvad pektiinained muudavad ohutuks meie organismis leiduvad raskmetallid ja radioaktiivsed ained. Marjades leidub muidugi küllaldaselt C-vitamiini (hapu maitse annab siiski sidrunhappe sisaldus, 3 protsenti) ja parkaineid.

Jõhvikaid kasutatakse meditsiinis ainevahetuse reguleerimiseks, kõhu korrastamiseks, põiehädade ja aneemia korral. Jõhvikas tugevdab veresoonte seinu, vähendab vere hüübivust, seega on kasulik südame- ja vererõhuhaigele ning ateroskleroosi korral. Jõhvikas on hea palaviku langetaja ja janukustutaja. Külmetushaiguste ja angiini korral tuleb teha jõhvikamahla jooki. Vastunäidustatud on jõhvikas maokatarri, haavandtõve, maksa ja sapiteede põletiku korral.

JÕHVIKAMAIUSTUS

Suurimad ja kaunimad jõhvikad kastetakse munavalge sisse, seejärel veeretatakse tuhksuhkrus. Kui tahetakse paksemat suhkrukorda, võib kastmist ja suhkru sees veeretamist korrata. Lastakse kuivada, et marjad üksteise külge ei kleepuks.

KEVADINE JÕHVIKAJOOK

Kevadistest jõhvikatest pigistatud mahla hulka valatakse kahe- kuni kolmekordne kogus vahtramahla. Maitseks võib lisada veidi mett. Tõeline tervisejook. Võib ka valmistada vahtrasiirupiga.