Sepa mahetalus on peamine lehmade õnn

Sepa mahetalu perenaise Nele Tamme sõnul toodetakse talus koguseliselt kõige rohkem kohupiima. Foto: Kristina Efert

Pärnumaal Koonga vallas Pikaveres asub Eesti üks esimesi mahetalusid. Sepa mahetalus peetakse lehmi ja igast viimasest kui piimatilgast valmib midagi maitsvat.

Pikavere külasse jõudes tekib tunne, nagu oleks imeväel jõudnud Muhumaale, sest siin looklevad kiviaiad, mille vanust ei oska keegi täpselt öelda. Kuna siinkandis on maa kivine, pidasid esivanemad targemaks maapõuest välja tulnud kivid aedadeks laduda. Aiad moodustavad tänavaid, mis kõik viivad kuhugi: naaberkülla, taluõuedesse või suuremate teede äärde. Kiviaedadega on piiratud ka krundid ja põllud.

Just siin kiviaedade vahel võtab meid vastu Sepa mahetalu toimekas perenaine Nele Tamm. Talu hoovis on parasjagu käsil õunamahla pressimine.

Pidada talu või mitte pidada

Nele sai talu emalt päranduseks 2009. aastal. Emaga karjalaudas juhtunud õnnetus oli pere jaoks ootamatu. Nele plaanid olid teised, ta töötas Paikusel koolis lastekaitsespetsialistina ja valmistus Tartu ülikoolis lisaaineid võttes sotsiaalpedagoogika magistriõppeks. Kuigi ta oli kogu aeg talus elanud, ei osanud ta lehmagi lüpsta ja pidi selle imekiiresti ära õppima. Esimesel, traagilisel õhtul aitas teda välja vapper teismeline poeg, sest juhtugu mis tahes, loom lüpsmata jääda ei saa.

Majapidamises oli kaks lüpsilehma ja tehnikat polnud. Talu vajas hädasti investeeringuid. Tol ajal 39aastane naine seisis valiku ees: kuni 40. eluaastani sai taotleda noore taluniku starditoetust. Nele haaras sellest kinni kirjutas kiiresti projekti. Kahjuks jäi ta napilt joone alla.

Aga mõte talu pidada oli juba kindel ja ta ei jätnud jonni. Ta kirjutas uue taotluse heinavarumistehnika soetamiseks ja selle ta ka sai. Nüüd polnud enam pääsu. Toetusega kaasnes viieaastane aruandekohustus ja tuli tegutsema asuda.

Nele võttis tallu lihaveised ja kasvatas lüpsilehmade arvu. Samas oli jäänud talul piimakvoot taotlemata, mis tähendas, et seda ei saanud kombinaati müüa.

Nele hakkas kohupiima valmistama. Esialgu müüs ta piima ja kohupiima töökaaslastele. Sõna hakkas levima ja Pärnuski tekkisid esimesed kliendid.

Esimesed tooted valmisid koduköögi pliidil. Tööpäevad olid 16 kuni 21 tundi pikad. „Kell viis ärkasin, lüpsin lehmad, kaheksaks sõitsin Paikusele, kella kolmest tulin ära lehmi lüpsma, seejärel hakkasid tooteid valmistama,” kirjeldab Nele oma tööpäevi.

2011. aastal otsustas ta palgatöölt ära tulla ja keskenduda talupidamisele. Nüüdseks on ta võtnud naabrinaise lüpsjana tööle. „Oleksin ma teadnud, et ta on nõus, oleksin ta kohe palganud,” lisab Nele. Aastast 2011 peab Nele ennast professionaalseks talunikuks. „Enne olin hobitalunik.”

Kogenud mahetalu

Sepa talu taotles sajandivahetuse paiku mahetalu märki ja sai selle 2002. aastal. See oli aeg, kui ses valdkonnas valitses teadmatus ja tarbijaskond polnud veel kujunema hakanud. Nüüd on pilt teine ja Sepa mahetalul pole mingit plaani ökomärgist loobuda. „Tundub, et see on siiski argument,” lausub Nele, „on neid, kes jälgivad märke, ja on neid, kes vaatavad ainult hinda.” Aga on selliseidki ostjaid, kelle rahakott on õhuke, aga siiski ostavad kvaliteetseid ja keemiata mahetooteid.

Lihaveistest on Sepa mahetalus tänaseks loobutud ja keskendutud ainult piimakarjale. Tundub küll, et lihaveised kasvavad ise, aga nendega on pidevalt tegemist. „Nad söövad karjamaa küllalt kiiresti tühjaks, seetõttu peab palju kopleid olema ja neid tuleb vahetada. Lisaks tahavad nad juua, millega kaasneb igapäevane veevedamine. Jõusööta peab viima. Ei ole nii lihtne midagi,” kirjeldab Nele. Maast puudu ei tuleks, talul on seda sadakond hektarit.

Piimatoodete müümiseks hakati suvisel ajal usinasti laatadel käima. Ühte nädalavahetusse võis mahtuda kuni viis laata ja polnud enam aega lihaveistega tegelda. Kui oli vaja investeerida juustukatlasse, siis selleks saadi raha lihaveiste müügist. Nii oli kaalukauss lõplikult piimakarja poole kaldunud. Praegu on talus alla 20 lehma ja üks pull, kes kõik on üheskoos karjamaal.

Nele on igale loomale nime pannud ja käib neid karjamaal leivaga hellitamas. Loomad on hästi sõbralikud ja rahulikud. Nad on kenasti hoitud ja vastu annavad hea kvaliteediga piima.

Iga viimane kui tilk

Nele eesmärk on väärindada iga viimane kui piimatilk ja mastaabiefektiga tulu ei teenita. „Saame hakkama, aga kindlasti on sada tulusamat tegevust,” sõnab Nele.

Esimesed tooted olid kohupiim ja jogurt, siis lisandus toorjuust. Küsimise peale hakkas Nele valmistama näiteks sõira, seejärel tuli jäätis. „Kui jäätisemasinat nägin, siis see tundus nii väike. Jõudsin järeldusele, et valmistan jäätist iga päev,” räägib Nele. Nüüd on ta juba uue ja suurema masina muretsenud. Suvel oli populaarne toode grilljuust, praegu on menukamad koorevõi ja hapukoor. Koguseliselt kõige rohkem toodab ta aga kohupiima.

Kliendid käivad ostmas ka otse kodust. Pärnus tehakse kaubaringe, tooteid saab osta Pärnu OTTi vahendusel. Tallinnas on tooted müügil Kaubamajas, Nõmme turul, Köleri Delis ja Mahemarketis. Kogu sortiment on saadaval Veerenni tänaval asuvas kaupluses Talu Viljad. Veel varustab Sepa mahetalu kohvikuid ja restorane.

Praeguse tootmismahu juures suudab talu olemasolevad kliendid kenasti ära varustada. Tootmise kasvatamiseks oleks vaja piimakarja suurendada, uued loomad aga ei mahuks praegusesse lauta ära. Ent uue lauda ehitamine nõuab kopsakat investeeringut.

Talus on ka paarisajapealine kanakari. Mune jagub püsiklientidele ja oma toodete sisse.

Tooted on pälvinud tunnustust, näiteks valiti šokolaadi-piparmündijäätis 2013. aastal parimaks tooteks Imaveres toimunud piimapäeval. Sõir pälvis 2016. aastal esikoha ja selle valmistaja sõirameistri tiitli Saatses seto sõirapäeval. Sellega kaasnes kohustus huvilistele sõira tegemist õpetada. „Juhtus nii, et töötoas oli huvilisi ka Pärnumaalt. Nii sain sõira kodukandis Setomaal oma kodukandi inimestele selle valmistamist õpetada,” räägib Nele.

Jagab meelsasti õpetust

Nele räägib oma talu lugu meelsasti huvilistele ja jagab talupidamiskogemusi, kui teda kuhugi esinema kutsutakse. Ta on osa võtnud avatud toiduainetööstuste nädalast ja avatud talude päevast, mil avab külastajatele uksed.

Eelneval kokkuleppel on Sepa mahetalus võimalik õppida piimatoodete valmistamist. Kasutada saab Sepa mahetalu meiereid, kus on juustukatel, juustupress, koorelahutaja, võimasin, jäätisemasin, elektripliit. Õpituba võib olla nii koduköögi kui ka väiketöötleja suunitlusega. Õpilaste arv võib olla paarist kuni paarikümneni.

Põlvkonnavahetus

Paljude väiketalude tulevik pole selge, sest kord talule aluse pannud inimesed jäävad vanemaks ja noori talupidamine ei huvita. Sepa mahetalus on teisiti – juba praegu on ettevõte üle antud poeg Jorma Silmale ja Nele võib rahulikult meiereis tootearendust teha. Lehmade heaolu ja karja laiendamise plaanidega tegeleb noorperemees. Nii võib talu kestmises kindel olla.