Kuid mitte ainult müüjate suur huvi ei tekita korraldajatele peavalu, vaid ka külastajate suur hulk. „Eelkõige linnast tulevad laadakülastajad ei pruugi aru saada, et meil pole siin suuri parkimisplatse ja auto tulebki parkida paar kilomeetrit kaugemale. Maaelu on selline, et pead kõndima, et pääseda laadale,” toob Ivar Traagel välja laada populaarsusega kaasneva varjupoole.
Mis teeb laada sedavõrd tuntuks? Kindlasti seal pakutav laadakraam, sest eheda talukauba kontsentratsioon on Lindora laadal jätkuvalt suur ja nii mõnedki kohalikud talunikud tulevad oma toodanguga välja vaid Lindora laadale. Seda hindavad ka laadakülastajad, mistõttu Lindora laat on üks väheseid, kui mitte ainukene laat Eestis, kes ei kuluta enda reklaamimisele sentigi.
Kuigi müüjate huvi laadal kauplemise vastu on elav, tõdeb Traagel, et laat füüsiliselt kasvada ei saa, kuna ümberringi on eramaad. Korraldajad on mõelnud ka tööstuskaubaga kauplemisega lõpetamise peale, kuid paraku katab sealt saadav kohatasu ülejäänud väikesed müügikohatasud. „Meil maksab iga kaupleja keskmiselt 10–12 eurot ja selle summaga tuleme pelgalt ots otsaga kokku.”
Praegu korraldab laata Vastseliina Piiskopilinnuse SA, mille juhatuse liige Ivar Traagel on. Kuna sihtasutuse korraldada on ka Vastseliina Maarahvalaat, siis ei tee ta saladust, et sihtasutus näeks hea meelega, et mõni MTÜ võtaks laada korraldusliku poole enda peale.
Teisalt teavad müüjad tema sõnul nüüd juba korraldajate ootusi ja laat on korraldusliku poole pealt paigas. Kuigi Ivar Traagel nendib, et Lindora laada suur populaarsus on vähendanud selle algset ehedust, näitab iga aastaga kasvav külastajate tulv, et tegemist on jätkuvalt mõnusa ja eheda maalaadaga.
Lindora küla on olnud laatade poolest kuulus juba pikka aega, esimene laat peeti siin 1920. aastate alguses. See ei toimunud küll Lindoras, vaid Lepassaares, mis jääb 4 km kaugusele. Maapind oli seal madal ja porine, seetõttu otsiti sobivamat paika. Laadapidamiskohaks sai kuiv ja liivane männik, mis asub Vastseliina, Obinitsa ja Lepassaarde viivate teede ristumiskohal.
Laata hakati pidama iga aasta 28. oktoobril. Algselt kaubeldi ainult koduloomadega. Hiljem lisandusid tööstuskaup, omavalmistatud esemed, käsitöö ja aiasaadused.
1980. aastate keskpaiku tekkis kartus, et põline laadatraditsioon hakkab välja surema, kuid 1990ndatel sai laat uue hoo sisse.