Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juurimaa hobused käivad casting'ul ja näitlevad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristiina Raudnagel võistlemas hobusega Woodland Viljandimaa karikavõistlustel. | FOTO: Merike Udrik-Õispuu

Hobustel on ka casting’ud, Juurimaa Talli suksud on need mitu korda edukalt läbinud. Alles hiljuti salvestati üht seriaali pealinnas Liivalaia tänaval ning «Tõde ja õigust» Lõuna-Eestis. Seda räägivad talliomanikust ema ja tütar Eve ja Kristiina Raudnagel. Nende hobused tegid kaasa ka filmis «1944» ja Soome filmis «Igitee», mis hiljuti ekraanile jõudis.

Hobuste eelnev proovimine on vajalik, sest iga hobune ei sõida näiteks suitsupilvest läbi või ei suuda pikka aega rahulikult seista. Perenaised on nüüd juba võtteplatsil nii kogenud, et mõistavad filmimisprotsessi ja oskavad õigel ajal ise kaadrist välja jääda.

Juurimaa Tall asub Märjamaa lähistel Loodna külas. 2009. aastal alguse saanud äriühing on vaid üks etapp talu arengust. Vanaperenaine Maie Lindre ehk Memm, nagu teda peres kutsutakse, alustas koos tütar Evega talupidamise algusaastatel piimakarjaga. Kari suurenes, aga juurde sigines ka hobuseid, keda sai peagi nii palju, et selle suuna jaoks moodustati eraldi osaühing. Eve tütar Kristiina on loomade keskel üles kasvanud ja jätkab koos perega talu arendamist.

Piimakarja asemel on nüüd laudas ammlehmad ja vasikad. Tallis on ligemale 80 hobust, kellest umbes pool on siin hoiul. Aktiivselt tegutseb oma ratsakool, mille suund on ennekõike laste- ja noortesport ning harrastajad. Kelle tulemused juba kõrgemast klassist, saavad jätkata näiteks 40 km kaugusel Ruila tallides.

Aretustöö kui vajadus ja hobi

«Aastaid me hobuste aretamisega ei tegelenud, kuid võtsime selle poole uuesti käsile ja hakkasime kasvatama eesti sporthobuseid. Päris alguses oli eesmärk kasvatada endale ratsakooli jaoks ponisid. Need loomad on juba töös, nüüd aretame sporthobuseid nii oma ratsakooli jaoks kui ka müügiks,» räägib Kristiina. Ta lisab, et kui õnnestub aastas mõned sporthobused müüa, saab raha teenida, kuid see pole peamine – aretamine on hobi. Algaja, edasijõudnu, harrastaja – igaühele peab olema sobiv hobune. Õpetushobune peab olema hästi turvaline. Vajalike omadustega loomad valitakse välja ja koolitatakse, tulemuseni jõuab alles 5–7 aastaga.

Juurimaal käib ratsutamas 70 inimese ringis. Kristiina, kes on siin treener, on rahul, et nüüd on suurem osa neist juba oma piirkonnast. Algusaastatel oli vastupidi. Sportgrupis on veel ülekaalus kaugemalt käijad, kuid siitkandi noortestki on sportgrupp peale kasvamas. Noorte tulemused näitavad, et liigutakse õiges suunas. Tänavustel Eesti ratsakoolide karikavõistlustel võitis Juurimaa Tall koolisõidu laste ja noorte arvestuses. Tulemus on seda hinnatavam, et peamiselt harjutatakse siin just takistussõitu. «Võistkondlikult saime 3. koha. Arvestades, et Eestis on nii palju ratsakoole, on tore, et oleme suutnud suurtele keskustele konkurentsi pakkuda,» on Kristiina hooajaga rahul. Tema enda jaoks on aasta olnud veel selle poolest eriline, et ta sai emaks. Ka pooleaastasel Mattiasel on mänguhobune juba nurgas väikest ratsanikku ootamas.

Pisipoja kõrvalt jätkab Kristiina võistlemist. «See motiveerib õpilasi, kui treener võistleb,» kõlab üks põhjendusi lisaks sellele, et Kristiina on seda lapsepõlvest saadik teinud. Mõned õpilased on nii hästi arenenud, et sõidavad juba treenerist kõrgemaid parkuure. «See on ainult hea ja näitab, et olen teinud õiget tööd. Kui asi jõuab tõsisema sportimiseni, kaasame ettevalmistusse ka teised treenerid.»

Eve juhendab turiste, neid käib siin ratsutamas päris palju. Aga Juurimaale võib tulla ka lihtsalt loomi vaatama. Siin on hulk sõbralikke koeri, kassid, 3 eeslit, 3 kitse, 2 lammast, 2 tšintšiljat, 2 hane, sületäis kanu, jänesed, lehmad, hobused. Naistel on kavatsus teha siia loomapark ja ehitada õppeklass, et saaks koolidele loodusõppetunde pakkuma hakata. Siis on võimalik kasvõi terve päev kohapeal sisustada: teha ringkäik talus, käia metsas ja loomade juures. Loomi uudistamas käiakse juba praegu, edaspidi saab põhjalikumad programmid ette valmistada.

Kahel suvel on Juurimaa talu olnud lahke vastuvõtja avatud talude päeval. «Väga vinge ettevõtmine,» kiidavad ema ja tütar. Tänavu sõideti nende juurde juba suurte bussidega ja siin käis üle poole tuhande huvilise. Ratsutajad valmistasid külaliste tulekuks ette vägeva etenduse hobustega.

Kaks harjutusväljakut

Juurimaa Ratsaspordi Arendamise Ühing on MTÜ, mille kaudu kirjutatakse projekte talli arendamiseks. Viimase aja suurema ettevõtmisena sai valmis teine harjutusväljak, kohtunikumaja ja varjualune valmivad järgmiseks sügiseks. Ehitamist rahastati Leaderi meetmest. «Kirjutasime teisegi projekti, millega saame tõkked ja platsi silumise aparaadi. Siin on meil täiskomplekt varustust ja saame hakata rohkem võistlusi korraldama. Eestis kahe harjutusväljakuga kohti väga palju pole,» räägib Kristiina.

Suvel, kui korraga on talus ratsalaagrid, harrastajad, võistlejad ja turistid, jääb ühest väljakust väheks. Kui välisväljak saab ka valgustuse, on võimalik sügisel kauem väljas harjutada. Sisehooajal ja väga halva ilmaga treenitakse maneežis.

Sobivaid töötajaid on raske leida

Juurimaa Tallis on kolm töötajat. Ühe lapseootel naise asemele otsitakse praegu talli uut abilist. Omanike plaane arvestades peaks neil lähiaastatel olema palgal neli-viis inimest. Nüüd jõuab jutt selleni, et sobivaid töötajaid on raske leida. Neil on käinud tublisid praktikante, aga kahjuks vähesed lähevad pärast kooli lõpetamist tallidesse tööle. Eks üks põhjus on palk, mida väikeettevõte suudab maksta. Miinimumpalga eest keegi tööle ei tule, oskuslik tallitöötaja tahab saada vähemalt põllumajandussektori keskmist palka ehk 600–700 eurot kätte.

Juurimaa Talli perenaised ütlevad, et nende areng on läinud sujuvalt üles. «Me pole laisaks läinud. Kui jätaks palju trenne ära, ei tuleks inimestele vastu ega investeeriks, siis oleksid tagasilöögid kerged tulema,» sõnab Kristiina.

Et motiveerida sportgrupi noori, käidi hiljuti vaatamas Helsinki Horse Show’d. Pärast mindi külla Tampere lähedal asuvale sõprustallile. Sealne ratsakool tegutseb Juurimaaga sarnastel põhimõtetel, aga on suurem. Noored hakkasid kohe omavahel suhtlema ja said ratsutada nende hobustel, kevadel tulevad soomlased vastukülaskäigule.

Juurimaa Talli perenaised on seisukohal, et oma äri eduks peab olema pildil. See tähendab, et neid näeb messidel, pidulikel ja meelelahutuslikel üritustel, aga Kristiina ja Eve Raudnagel lisavad, et sellised üritused annavad alati võimaluse ratsasporti tutvustada. Vahel on neilt küsitud, miks nad oma trenne ei reklaami. Põhjus on lihtne – grupid saavad ilma selletagi täis.

Tagasi üles