Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Roherähni lugu: kolmveerand sajandiga levinud liigist mõnikümne paarini

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Isane roherähn sipelgaretkel. | FOTO: wikipedia

Kui rähnidest juttu tuleb, läheb mõte kõigepealt musta-valge sulestikuga kirjurähnide peale, keda Eestis võib kohata viit liiki (koos laanerähniga). Peale nende elutseb meil veel musträhn ja kaks roheka sulgrüüga rähniliiki. Viimastest täna juttu teemegi.

Viimase poole sajandi kestel on meil üsna tavaliseks muutunud hallpea-rähn. Eestis oli veel 1950. aastatel tema langeva lõpuga klüü-klüü klüü vilerodu suhteliselt harva kuulda, nüüd aga on ta kaunis tavaline pesitseja paljudes niisketes leht- ja segametsades, suurtes parkides ja koguni kuivades männikutes, Eestis kokku 3000 kuni 5000 haudepaari. Kõikjal peab aga leiduma haabu, sangleppi või muid pehmema puiduga puid, millesse need peaaegu hakisuurused rähnid suudavad pesaõõnsuse peiteldada oma hoopis nõrgema nokaga, kui on suur-kirjurähnil. Paarikümne rohelise rähni hulgas on see liik kõige laiema levilaga – Lõuna-Norrast ja Edela-Prantsusmaast Musta mere ja Kesk-Siberini, kust edasi Kaug-Idani on levinud teine alamliik; teda leidub Kesk-Soomes ja Karjalas, ent puudub Kesk-Euroopas ja Lõuna-Rootsis. Meil on see rähn nagu teisedki rähnid sisuliselt paigalind. Kabli linnujaamas harva püütud linnud on küllap põhjapoolsed läbirändajad.

Selle, ka hallrähniks nimetatud linnu selg on tuhm-samblaroheline, sabapealne pisut kollakas, alapool natuke rohekalt toonitud helehall, tumedatel tiivasulgedel heledad vöödid, nii et lennul paistavad tiivad tähnilistena. Pea ja kael on hall, isaslindudel laup erepunane, emasel aga hall, alanoka tüvikult lähtub kitsas must valjasriba. Nokk on mannetum kui roherähnil.

Paarid moodustuvad eelkevadel

Alates juba veebruarist trummeldab isane mõnel kuival oksal, lastes kuulda umbes pooleteise sekundi pikkuseid põrinaid. Paarid moodustuvad enamasti eelkevadel. See rähn talub liigikaaslasi enam kui mõni sugulane ja pesi on leitud isegi ainult sadakond meetrit üksteisest. Hallpea-rähn õõnestab oma pesakoopa poolkõdunenud puutüvesse. Mai keskpaiku on pesas kuus kuni kaheksa muna, mida rähnipaar teineteist mõne tunni takka vahetades haub keskmiselt 17 päeva. Alul paljaid ja suletud silmadega poegi toidetakse esimestel päevadel vanalinnu pugust välja öögatatud putukatega, hiljem antakse poegadele toiduks noka vahel kohale toodud saaki – sipelgaid, kärbseid ja mardikaid ning nende tõuke. Kolme ja poole nädalaselt lendavad pojad pesast välja ning jäävad nädalapäeviks vanalindude juurde, kes neid veel ka toidavad. Siis aga algab iseseisev elu, kuni järgmisel varakevadel leitakse endale paariline ja asutakse ise pesitsema. Nende rähnide eluiga küünib 6–7 aastani.

Hallpea-rähn käib talvel meelsasti linnutoitlates pekki nokkimas ja sööb ka seemneid. Ent põhiline toit on ikka puutüvedel ja koore all leiduvad putukad, vähem ka sipelgad-kuklased, kelle pesakuhilatest nokka saamiseks tuleb mõningast kaevuritööd teha. Sügisel söövad nad ka marju. Suhteliselt kasuliku linnuliigina kuulub hallpea-rähn kolmandasse kaitsekategooriasse.

Haruldaseks jäänud roherähn

Teine meil pesitsev rohelise sulestikuga rähniliik on roherähn. Ta on Eestis jäänud üsna haruldaseks – hea, kui pesitseb veel mõnikümmend paari, ent veel kolmveerand sajandi eest oli ta siin üks tavalisemaid rähne. Nüüd kuulub ta teise kaitsekategooriasse kui kadumisohus liik. Temagi on paigalind ja talvist asurkonda hinnatakse kuni 150 isendile. Kesk- ja Ida-Eestis näeb seda liiki päris harva, Lääne-Eestis ja läänesaartel pisut sagedamini. Roherähni võib pesitsemas leida salu-lehtmetsades, puisniitudel ja suurtel pargialadel või kalmistutel, harvem kuuse-segametsades, kui seal leidub haabu, ent mitte kunagi kuivades männikutes.

Roherähn on sulestikult üsna sarnane hallpea-rähniga, kuid lagipea on kuklani punane, silmaümbrus must ja isasel ka punane valjasriba. Hallikas alapool on kollase jumega. Noorlinnu sulgrüü on tähniline.

Toitutakse enamjaolt sipelgatest, nii pisikestest murelastest kui ka suurematest kuklastest, keda nopitakse maapinnalt, talvel aga uuristatakse kuklaste manu pääsemiseks kuhilatesse augud ja urud. Vähesel määral hangitakse toiduks kõdupuidus ja irdkoore all elavaid putukaid ja nende vastseid. Huvitav iseärasus on nende kahe rähniliigi keele ehituses: keeletipp pole terav ja kidadega nagu kirjurähnidel või musträhnil, vaid pisut laienenud-lamenenud. Et putukaid kinni hoida, on keel kaetud ülikleepja limaga, mis soodustab sipelgate noppimist. Roherähni väljasirutatud keel küünib isegi 10 sentimeetrit nokatipust kaugemale.

Roherähn trummeldab harva, see-eest aga laseb kuulda oma häälitsust – ühtlase kõrgusega klü-klü-klü-hüüdu, mis on lühemate silpidega, aga pikem kui hallpea-rähnil. Pesapaika hakkab isalind kaitsma juba märtsis, rivaale järjest sagedamini helikeele abil sellest teavitades. 40 sentimeetri sügavuse ja 15sentimeetrise läbimõõduga pesaõõnsuse raiub mõnesse pehmema puiduga puu tüvesse isalind, saades sellega toime 15 kuni 30 päevaga. Mai keskpaigaks muneb emalind 5–8 muna. Haudumiseks kulub keskmiselt 17 päeva ja osalevad mõlemad paarilised. Esialgu sulgedeta ja kinnisilmsed pojad hakkavad juba kolme nädala vanustena, mõni päev enne lennuvõimeliseks saamist pesast väljas käima. Juulikuu jooksul pesakonnad hajuvad ning roherähnid uitavad erakutena ringi terve sügise ja talve, kuni salatung neid jälle paarideks liidab.

Tagasi üles