Märgadel lehtedel libisedes ja kukkudes võib haiget saada ja luid murda. Seepärast on nüüd viimane aeg puhastada lehtedest aiateed ja -rajad, terrassid ja trepimademed, mis on libedaks muutudes eriti ohtlikud paigad.
Aiatööd: puulehed mulda ja kompostiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnas tuleb lehed tavaliselt koristada ka oma aia tagant ehk krundiga piirnevalt tänavalt, sest kinnistu omanikku kohustavad seda tegema kohaliku omavalitsuse heakorraeeskirjad. Muidu võib järgneda trahv ja lugu on rahakotile eriti valus siis, kui keegi saab kukkudes viga ja nõuab sisse sellega kaasnevad kulud. Tartu heakorraeeskirjas on näiteks sees punkt, et puude ja põõsaste lehed olgu ka kinnistult ära koristatud, pealinnas aga tuleb vältida prahi kandumist kinnistult kõnniteele. Teave selle kohta, mida just teie kodukandis nõutakse ja kuidas on korraldatud puulehtede tasuline äravedu või äraandmine, on paari hiirekliki kaugusel.
Mitu kasutusvõimalust
Lehti riisuda on muidugi mõnusam kui protsessida või trahvi maksta. Avaras maa-aias on samas kindlasti varjulisi või loodusliku ilmega osi, mida pole mingit mõtet lehtedest puhtaks kraapida, las need lagunevad seal, kuhu langesid, ja toitained jõuavad tagasi mulda. Looduses ei riisu ju peale tuule lehti keegi ja nende kõdunemine on osa toitainete ringlusest. Kõdunevad lehed ei anna mulda eriti palju toitaineid, küll aga huumust. Lehekompost parandab mulla struktuuri, tehes selle kobedamaks ja õhulisemaks, ühtlasi kasvab mulla veesiduvusvõime. Seega on lehekomposti kasulik lisada nii raskele savikale kui ka kergele liivasele mullale.
Ilupuude, põõsaste ja hekkide alla, püsilillede istutusaladele ja peenramaale võivad lehed talvekattena alles jääda ja sinna tasub neid kas mullaparanduseks või soojustuseks juurdegi tuua. Taimed on kõige külmakartlikumad esimesel kasvuaastal. Hea oleks lehti peenral natuke mullaga katta või neile veidi liiva puistata, siis ei lenda need tuulega laiali ja kõdunemine toimub kiiremini. Lehtede vahele raputage haigustekitajate tõrjeks puutuhka. Kui näiteks nartsissi- ja tulbisibulad said nii hilja maha pandud, et need ei jõua hästi juurduda või kui pakane ähvardab tulla enne lund, laotage peenrale katteks kiht kuivi puulehti.
Aiamaal ja kasvuhoones on mõistlik süvapeenras ära kasutada orgaanika kõdunemisel eralduv soojus. Hästi soojalembesed on näiteks aedoad ning kõrvitsad ja kurgid. Tean, kuhu mul järgmisel aastal kerkib ronivate lattubade püramiid. Tänavusel jahedal suvel edenesid need väga visalt. Peenramaad kaevates tegin nüüd oapüramiidile kavandatud kohale umbes kahe labidalehe sügavuse augu ja täitsin selle poolenisti plekiliste õunte, vanade oavarte ja puulehtedega, lisasin kanakaka graanuleid, pealt katsin kõik mullakihiga. Loodetavasti on siis ubadel järgmisel suvel soojem kasvada.
Kui kasvuhoone on koristatud, siis läheb sealgi kasvumaad järgmiseks aastaks ette valmistades asja ette hulga puulehti. Raamatus „Kasvuhoone” soovitab kauane aiandusõpetaja Tiina Paasik kaevata 40–60 cm sügavuse süvendi ja laotada sinna esmalt puulehed ja siis hobusesõnniku baasil valmistatud väetist Bio-Kompost, nende katteks läheb omakorda 15–20 cm paksune mullakiht ja istutuskoht ongi kevadeks valmis.
Kuivi puulehti on kasvuhoones hea ka tagavaraks hoida, et need oleksid pakase korral õrnemate püsikute, põõsaste ja rooside soojustuseks käepärast võtta. Et puulehtedest soojustus talvel kohev ja õhuline püsiks ning ära ei vettiks, tuleks selle kohale seada vettpidavast materjalist varikatus: kaks vineeritükki võib näiteks A-tähe kujuliselt katuseks kokku panna. Eriti hea soojustuse saab tammelehtedest, sest need kõdunevad väga aeglaselt. Et hiired end lehtede sees liiga mõnusalt ei tunneks, laotage lehtede alla mõni kuuseoks või pange mürki, kuid muidugi nii, et lapsed, linnud ja lemmikloomad seda kätte ei saaks. Väikese külmahella põõsa ümber võib ka metallvõrgust silindri keerata ja selle lehtedega täita.
Kui mõnda õuna- või pirnisorti rikub aias kärntõbi, siis ei maksa puulehti ega mädanevaid õunu nende puude alla vedelema jätta. Kindlam on need puude vahel mullaga katta, kuid arvestades, et paks õuna- ja lehekiht laguneb halvasti. Süvendi paras sügavus on kuni 1,5 labidalehte. Pärast lehtede katmist pole vaja mulda tasaseks siluda või kinni tallata, lehtede kõdunedes vajub muld niigi.
Esindusmurule ei tohi tihedat lehetekki muidugi jätta, sest umbne keskkond soodustab seenhaiguste arengut. Seepärast pole ka hea, kui lume alla läheb kõrge rohi või kui murus on palju prahti ja kulu.
Tänavu sai muru veel oktoobriski niita. Kui multšeriga niidukiga murul mitut pidi liikuda, paiskub külgluugist peenike lehe- ja rohuhake üsna ühtlaselt murule, see pudi laguneb ruttu ja on väetiseks. Lehepuru muudab aga mulla happelisemaks ja varjulistes kohtades hakkab kergesti kasvama sammal. Sellegi vastu aitavad puutuhk ja dolomiidijahu ning muru õhustamine. Koguriga niidukiga saab multšiks sobivaks pudiks muutunud lehed rutem kätte, riisudes aga jälle õhustate murukamarat. Märjad lehed tuleb siiski ära riisuda ja sügisel on seda tööd kindlasti kergem teha kui kevadel.
Kuidas sünnib lehekompost?
Murult kokkuriisutud lehtedest (v.a parkainerikkad ja aeglaselt kõdunevad tamme-, kirsi-, toominga- ja pihlakalehed, kui te neid sorteerida ja omaette komposteerida jõuate) ja rohuhakkest tasub teha lehekomposti. Kui tulevasele kompostihunnikule on aias sobiv lõunapäikese eest varjatud asupaik leitud, hakkige sellel kohal rohukamar peeneks, raputage sinna puutuhka ja laotage mõned lepa- ja kaseoksad, et vihmausse kohale meelitada. Kompostihunniku laius võiks olla kuni 2 m, suuremat ei maksa teha, sest siis on hunnikus vähe hapnikku ja lagunemine seetõttu häiritud; 1 m laiune või kitsam hunnik aga jälle kuivaks ruttu läbi.
Mida niiskemalt riisutud lehed kompostihunnikusse jõuavad, seda parem, sest need lagunevad kiiremini. Purustatud lehed lagunevad samuti rutem. Ühe lehekihi paksus võiks kompostihunnikus olla u 30 cm. Lehed on süsinikurikkad, seepärast peaksid lehekihid paiknema vaheldumisi rohuhakkega vm, kust lisandub lämmastikku (näiteks virts, taimeleotis). Kihtide vahele pange puutuhka, seda kulub ühe kuupmeetri kohta umbes 4 kg. Lisage ka savikat mulda ja kui on, siis natuke valmis komposti. Mulda ja komposti võiks igas kihis olla vähemalt 5 labidatäit ruutmeetri kohta. Kihtide vahele pange ka taimevarsi või peenemaid oksi, et hunnik püsiks õhulisem. Kui kuhjate kokku ainult lehti, siis vajub kompostihunnik liiga tihedaks, see ei kuumene lagunedes korralikult, vaid hakkab hoopis mädanema.
Katke kompostihunnik pealt mullaga, see hoiab soojust ja niiskust. Võimalikult sirgete külgedega hunnik hoidke pealt kumer, siis valgub vihmavesi maha. Kevadel kaevake hunnik läbi. Kui kompostitegu õnnestub, siis on see järgmisel sügisel valmis. Happelise lehekomposti eest on eriti tänulikud rododendronid ja kanarbikud.
Komposteerumisprotsessi ja kompostiliikide kohta leiate huvitavat teavet Maia Raudsepingu raamatust „Kompost ja kompostimine” ja Pauline Pearsi raamatust „Kompost”. Esimeses teoses on ka nõuandeid, kuidas valmistada lehekompost mustas polüetüleenkotis. Nii lihtne see lugu muidugi pole, et topid koti tihkelt lehti täis ja kevadel ongi kobe kompost valmis. See juhtub pigem aastaga. Täitke ainult 2/3 koti mahust, siis ei ole lehed liiga kokku surutud. Koti sisse tehke augud, et õhk lehtedele ligi pääseks. Kui lehed on päris kuivad, siis jätke kotisuu lahti ja laske vihmal neid niisutada või kastke ise. Lisage ka kühvlitäis mulda ja natuke rohuhaket või lämmastikväetist ning raputage need lehtedega segamini. Aeg-ajalt tasub kotte liigutada ja keerata.
Paljudel on mure, mida teha ilmselgelt haigete või kahjuritest rikutud puulehtedega. Meie aia hobukastani lehed on juba kahel aastal ära rikkunud hobukastani keerukoi. Kui selle pahalase vastsed kahe lehekihi vahel tegutsevad, muutuvad kastanilehed juba suve lõpuks pruuniks ja hakkavad varakult varisema. See kahjur on Eestis laialt levinud viimastel aastatel ja teda on soosinud ka pehmed talved. Tõrjevahendeid, mis keerukoi vastu aitaksid, pole, keerukoil ei ole meil ka looduslikke vaenlasi. Hobukastanist on kahju. Seepärast riisusin hobukastanilehed tänavu hoolega kokku, vedasin lõkkekohale ja põletasin ära. Komposti sisse neid ju ei lisa ja mulda ka ei kaeva, kui lehed aga puu alla jätta, siis on keerukoidel seal seda mõnusam talvituda. Loodetavasti on keerukoisid järgmisel aastal vähem ja hobukastan püsib ilusam ja tervem.