Autojuhist firma juhiks ja omanikuks

Vello Teder oma uhiuue veoki ees, mis kohe saab DHLi sildid peale ja läheb kaupa vedama. Foto: Sirje Niitra

Kui Vello Teder sõjaväest tulles noore mehena veoautorooli istus ja oma esimesed välismaasõidud tegi, ei osanud ta arvata, et kunagi 50 veokiga autoparki ja selle juurde käivat remonditöökoda pidama hakkab.

Kui mööda lõputuna tunduvat auklikku kruusateed Raasikul Aave Transpordi kontorisse jõuan, võtab mind vastu noor naine, kellega telefoni teel suhelnud olin. «Kus isa on?» küsib ta koridoris kõndivalt mehelt, aga see ei tea vastata. Siis helistab ja lõpuks leiame otsitu üles toast, kus kohvi juuakse. Teen kohe järelduse, et tegu on perefirmaga, ainult, nagu hiljem selgub, ei moodusta pere mitte see noormees koos firmajuhiga, vaid hoopis firma raamatupidaja ja asjaajaja Maret Mihklepp on Vello Tederi tütar. Lisaks kuulub algusest peale ettevõtte omanike ringi Vello naisevend Aare Kattai.

Küsingi algatuseks, miks tee nii porine ja auklik on, et vaid paarkümmend kilomeetrit tunnis sõita saab ja siiski auto hullult ära määrib. «Kui noore poisina Vene sõjaväkke läksin, siis lubati, et kui tagasi tulen, on tee korda tehtud. Viimaste valimiste eel tahtis vald siinsetelt ettevõtjatelt raha laenata, et selle abil teeremont kiiresti ära teha, aga me arvasime, et maksame nii palju makse küll, et midagi võiks vastu ka saada,» selgitab Teder habemega probleemi olemust. Seni aga peavad tema firma autod suurele maanteele ringiga sõitma mööda teed, mis sõita kannatab.

Tänane firmaomanik on ise autoroolis maanteid mõõtnud küll ja küll ning istub vajadusel nüüdki veel reka kabiini. «Eks esialgu võlus see, et sai Soomes käia, värvilisi asju ja nätsu tuua. Tütar ka rõõmustas, kui talle Anttila kaubamajast muumitrolli tõin,» meenutab Vello Teder, muie suunurgas, aega, kui veel tavaline autojuht oli ja välismaalt puuvilja Eestisse toomas käis. Esimene auto, mille rooli ta keeras, oli aga hoopis Aruküla kolhoosi GAZ-51. «Mina olin roolis, kunstpull oli kõrval ja sõitsime ühest laudast teise,» räägib ta. Enne seda sai sääreväristajaid lõhutud, nagu poistel tollal kombeks oli.

Kuidas tekkis mõte ise firma teha? «Kõndisin kord Tallinnas Vabaduse väljakul ja vaatasin, et Tallinna Pank. Astusin sisse ja küsisin, kes tegeleb siin veoautode liisimisega. Kutsuti mees, kellega ajasin pool tundi juttu ja nõusolek oligi olemas,» vastab Teder ja lisab, et esialgu oli mõte soetada kaks autot ja ise sõitma hakata. Sellal oli see aga peaaegu võimatu, et väike Eesti üksiktegija Soome ja Rootsi turule sisse murrab. Selleks tuli ikka väga palju erinevaid litsentse hankida, sest igal maal olid oma nõudmised. Ega Eesti Rahvusvaheliste Autovedude Assotsiatsioon (ERAA) ka väga palju kaasa ei aidanud. Tuli pugeda suurema tegija hõlma alla, siis sai tegutsema hakata. Tollal oli kasulikum tühja autoga välismaale kauba järele minna, sest nii tuli lihtsam ja odavam, nüüd ei tule see enam kõne allagi ja pole ka mõtet, sest kaupa, mida vedada, jagub ja asjaajamine on üksjagu lihtsamaks muutunud.

Ühe külmikautoga alustanud firmast on tänaseks välja kasvanud 50 veokiga ettevõte, millest osa on suured rekad ja teised väiksemad «käpikud», mil haagist taga ei ole. Tänu partner Aare Kattaile, kel oli tuttav DHLis, pakuti oma teeneid sellele rahvusvaheliselt tuntud ekspediitorettevõttele ja mõlemapoolne kasulik koostöö on jätkunud tänaseni. Sõidukid võetakse viieks aastaks liisingusse ja pärast seda on need juba Aave Transpordi omandus.

Juhte on mitmelt poolt üle Eesti. Ka välismaalt on pakkumisi olnud, kuid seni on omadega hakkama saadud. «Tööd on nii et tapab, aga veohind tapab jälle teistpidi,» lausub Teder ja lisab, et kahjuks veo hind kulutustega kaasas ei käi. Tema hinnangul võiks kütuseliitri ja kilomeetri hind olla samas suurusjärgus, praegu on siin suured käärid ja vedajail raske omadega välja tulla. Seetõttu ei saa ka juhtidele raske töö eest väärilist palka maksta. Raskeks muudab töö eelkõige pikalt kodust eemal olemine ja hulk paberimäärimist, viimasel ajal ka pagulaste koormast maharaputamine. Meele teeb mõruks seegi, et näiteks Soome autojuht teenib märksa rohkem. Kui põhjanaabrist transpordifirma omanik saab kirjutada selle töö eest endale dividende, siis meie oma on õnnelik, kui nulli jääb. Siiski on Aave Transport igal aastal pisut palku tõstnud. Kindlust annab püsiv ja usaldusväärne klient, kes raha alati õigel ajal üle kannab. Toetava teenusena on ettevõttel ka üsna korralik remondibaas.

Omast kogemusest teab Teder öelda, et kaks last kasvasid üles peaaegu isa nägemata. Nüüd on tal kodus veel seitsmeaastane tütar, kellega tahaks rohkem tegeleda, ja seetõttu läheb mees sõitu vaid hädavajadusel ehk kui mõni juht haigestub või tuleb ekstra tellimus. Maret siiski karmi lapsepõlve ei kurda, vaid ütleb, et issiga oli tore autos kaasa sõita. «Imestasin, kuidas ta küll teab, kellele mis paber viia tuleb, sest see maailm tundus nii keeruline,» meenutab ta.

Raasiku vallaga on ettevõttel tugev side ja eelmisel aastal valiti Aave Transport isegi kogu Harjumaa aasta toetajaks. Raasiku terviserajal käiakse nii suvel muru niitmas kui ka talvel suusaradu tegemas. «Kuna meil mägesid napib, siis ehitasime tänavu sinna kaks kõrgendikku ja jõulinnaku, kavas on panna pingid ja muud vajalikku, et lastel seal tore olla oleks,» lausub Teder. Kuna motosport on aastaid omanike huvi olnud ja käib hästi kokku firma suunitlusega, siis on aastate jooksul mitut selle ala sportlast toetatud. Võistlustel käimiseks soetati spetsiaalne auto, millelt müüakse rallivarustust. Teder ise harrastab rattasõitu ja suusatamist.

Küsimuse, kuhu ettevõte edasi areneda tahab, suunab Vello Teder oma tütrele sõnadega: «Mina ei tea, kuhu Maret areneda tahab. Ma ise niidaks pigem võsa ja vahel istuks ajaviiteks rooli kah.» Aave Transport OÜ aastakäive on 2,9 miljonit ja töötajaid on palgal 68. Kogu teenitud raha on seni tagasi investeeritud ja see jätkub tõenäoliselt lähiaastailgi.