Sabatihane: arvukas, kuid harva nähtav

Sabatihane on üks meie õrnemamoelisi laululinde. Foto: Vikipeedia

Sügis teeb puuvõrad ja põõsad lehtedest järjest hõredamaks ning toob meie pilgu ette ka neid tiivulisi, kes siiani silma ei hakanud. Ühed nende seas on sabatihased, kes oma igapäevast toitu – putukaid ja teisi lülijalgseid otsides uitavad mõne- kuni paarikümnelinnuliste salkadena mööda põõsastikke ning hõredaid leht- ja segametsi.

Talve poole tuleb neid ka parkidesse ja aedadesse ning seltsib tihastega. Ent mitmete tunnuste poolest erinevad nad päristihastest sedavõrd, et süstemaatikud on eraldanud nad omaette sugukonnaks.

Nimi ja keha

Oma nime võlgnevad nad oma pikale sabale, mis on linnukese ümar-kerajast kerest tubli kaks korda pikem. See on soodne tasakaalu hoidmise vahend linnule, kes enamiku oma toidust hangib puu- ja põõsaokste välimiste raagude tippudel turnides. Mõni loodusevaatleja on sabatihast kujult võrrelnud pulga otsa pistetud koheva lõngakeraga. Enamik sulestikust on hele: pea ja rind puhasvalge, külgedel roosakat jumet, kukal ja tiivad mustad, enamjaolt musta saba külgedel palju valget, turi ja sabaalune roosakaspruun. Sabatihase üldpikkus on kuni 15 sentimeetrit, kehakaalult (8 kuni 10,5 grammi) käblikuga lausa võrdne ja sinitihasest tillem. Ka nokk on pisem kui ühelgi tihasel, nii et puukoore alt ta putukaid välja koukida ei suuda.

Leviala

Sabatihase levila hõlmab kogu Euraasia metsavööndi, välja arvatud põhjapoolne taiga. Mitmete erinevate välistunnuste järgi on liik jaotatud 20 alamliigiks, kellest kõige laiemalt – Skandinaaviast Kaug-Idani on levinud meie valgepäine alamliik. Kesk-Euroopa sabatihastel on peaküljed tumehallid ja neid satub siiakanti haruharva. Põhja ja kirde pool pesitsevad sabatihased rändavad karmi talve eest pisut lõuna poole ja nende läbirännet on märgata oktoobris-novembris. Kabli linnujaamas on sabatihane rõngastatud lindude esikolmikus – mõnel sügisel on rõngastatud isegi üle 10 000 sabatihase. Sõrve säärel on mõnel oktoobripäeval loendatud koguni 18 000 üle mere Kuramaa poole pürgivat sabatihast.

Talveks Eestisse jäävate sabatihaste hulka hinnatakse 200 000 kuni 400 000 (mõnel talvel miljongi!), nii et salku võib näha igal pikemal loodusmatkal, kevade poole ka külades-alevikes, isegi linnades, kuid üsna harva okasmetsas. Et linnukesed peavad pidevat häälesidet, siis on nad kergesti märgatavad oma heleda tii-tii-tii või tsuristavate kutsehüüdude järgi.

Pesitsemine

Eestis pesitsevate sabatihaste asurkond kõigub 50 000 ja 100 000 paari vahel. Varakevadel lagunevad talisalgad paarideks, mis kestavad vaid kesksuveni, mil pesakonnad ja järglasteta jäänud linnud uuesti salkadeks kogunevad. Isane sabatihane valib pesitsusterritooriumi reeglina oma salga talvise ümberuitamise piirkonnas, osa emaslinde aga võib ümber asuda kaugemale. Pesapaigana eelistatakse soiseid alasid. Isalind annab endale valitud reviirist teada agaralt lauldes – see kõlab mõneti nagu sinitihasel – ja võtab tihti nokka mõne heleda sulekese või samblikutüki, et emalinnule oma tublidusest märku anda. Kosimise ajal hoiab isane tiibu pisut ripakil ja laiutab saba lehvikuks; aeg-ajalt lendab ta mõne meetri kõrgusele, ikka üha lauldes.

Sabatihasepaar meisterdab oma pesa põõsasse või puuvõrasse, tavaliselt pooleteise kuni kolme meetri kõrgusele. See on oksale toetuv ja paari peenema oksarao külge kinnituv pikergune suhteliselt paksuseinaline samblast, sulgedest, ämblikukookonitest ja samblast kokku põimitud paun, mille ülaotsas on lennuava. Sisevooderdis koosneb loendamatutest sulekestest, pesa väliskiht aga on kaetud sambliku- või kasekooreebemetega. Selles tosinasentimeetrise läbimõõduga ja kuni 15 sentimeetri kõrguses hällis on maikuu keskpaigaks 7–12 valget muna, mida emalind haub peaaegu kaks nädalat. Sellal toob isalind talle pisiliblikaid ja ämblikke, nii et ematihane ei tule pesast naljalt välja. Pojad saavad lennuvõimeliseks 16–17 päevaga, ikka putuktoidu najal. Muidugi jääb pesa poegadele kitsaks, selle sein kipub rebenema ja tihtipeale tolknevad kahe nädala vanuste poegade sabad pesapõhjast välja. Poegi toidetakse veel paar nädalat pärast pesast väljalendugi. Ööbitakse end tihedalt kõrvuti rõhtsale oksale sättinult.

Harva on mõni sabatihasepaar asunud pesitsema puuõõnde, veelgi harvem leitakse neid pesitsemas pesakastis. Selline pesakoht on selgelt turvalisem kui pehmest materjalist paun, ent ikkagi eelistatakse liigile aastatuhandetega omaseks saanud pesitsemismoodust.

Ehkki sabatihaste pesitsustulemused jäävad rohkete vaenlaste tõttu üsna kasinaks – üles kasvatada suudetakse pojad vaid igas viiendas pesas, ei ole meil täheldatud järelkurni ega teistkordset pesitsemist. See-eest on sabatihastel tavaks, et järelpõlve kaotanud vanalinnud asuvad edukate paaride abilisteks ja nii toidab mõnda pesakonda neli-viis vanalindu.

Hilissügisel leiavad paljud salgad meelepärase – varjerohke ja toiduküllase – elupaiga roostikes. Näiteks Matsalu lahe roostikes talvitab tuhandeid sabatihaseid. Nende küttimiseks lendavad sinna raudkullid ja hallõgijad, kellest viimased on rahvasuus saanud tihasekulli nime.

Ehkki Euroopas elutseb mitu miljonit sabatihasepaari, on enamikus riikides sabatihane kuulutatud kaitsealuseks liigiks. Üksikud rõngakandjad on elanud koguni kümne aasta vanuseks, keskmiseks elueaks on arvutatud kaks ja pool aastat, aga aastavanuseks saab kõigest veerandiosa poegadest. Nii et ilus, aga õrn see pikasabaline linnuke.