Imeline taastumine tulekahjust: maal aitab ellu jääda perefirma

Valgamaa elanikud Tarmo ja Esta Märss ütlevad, et kõige parem on olla iseenda tööandja. Pereisa on grilli- ja pereema tordimeister. Foto: Maarius Suviste

Kui paari aasta eest kõrvalhoone maani maha põles, oli ettevõtlik maapere valiku ees: kas jätkata või lüüa kõigele käega ja alustada millegi täiesti uuega. Ent grillimeistrist pereisa jätkas grillimist ning tordi- ja koogimeistrist pereema küpsetamist.

Sõna otseses mõttes tõusid nad tuhast ja on nüüdseks uuesti jalad alla saanud. Tarmo ja Esta Märss ning nende kolm last elavad Otepää lähedal Neeruti külas Lande talus, mis on perepea sünnikoht.

«Kõigepealt tuleb luua perefirma,» ütleb pereema vastuseks küsimusele, mida nemad on ette võtnud, et maal ellu jääda. Nendega oli nii, et enne oli firma ja siis pere. Pereisa pani ettevõtte püsti 14 aastat tagasi – siis alustas ta grillimeistrina. Nimi Lande Grillikoda võeti kasutusele kümme aastat tagasi, samal ajal tuli ka, nagu peremees ütleb, naine majja, Tarmo ja Esta abiellusid.

Pereema hakkas tegema torte, kooke, kringleid, küpsiseid, peagi lisandus peoteenindus tähtpäevadel ja koosviibimistel. Nii perefirma alguse saigi. «Sealihale hakati juurde pakkuma kartulit ja salatit,» täiendab pereisa. Esta ja Tarmo teevad tööd üle Eesti, igal aastal on ka saarel ära käidud. Viimasel ajal tuleb tellimusi ka lähikonnast.

Grillimine pole ainult pereisa pärusmaa. Sellest annavad aimu diplomid talu seinal – suur osa nendest on perenaise omad. Viimati käis Esta Palamuse laadal võistu tervet siga grillimas. Mõni näide: Põlvamaa parim grillija 2011, Grillfestivali esikoht 2012. aastal.

Lapsedki on juba grillivõistlustel käinud. Seda öeldes annab pererahvas mõista, et peale grillimeistri ja tordimeistri netilehekülje on neil lähitulevikus väljas tulemas veel kolmaski, mis on seotud lastega. Justkui kolm põrsakest, teeb pereema väikese vihje.

Tulekahju toob pisara silma

2015. aasta juunis põles maha pere kõrvalhoone. Täielikult hävis äsja valminud köök, kaks külmkambrit, laoruum, puukuur ja tööruum, kannatada sai ka saun. Oma pere ja äia abiga ehitatakse seda üles, et uuesti ree peale tagasi saada. «Hommikul panin siin põrandal plaate, õhtul läksin torti tegema,» meenutab Esta. «Hommikul vara üles, õhtul hilja magama. Tempo oli nii kiire, et vahepeal läks meelest päeva jooksul kasvõi korragi süüa.»

Tulekahjust rääkides on pereema silmad veekalkvel. «Kõik läks ...» ohkab ta tragöödiat meenutades. «Ikka on hinges sees,» tunnistab ka Tarmo. Hävis ju mitme aasta töö ja vaev. Tulekahju sai alguse pikendusjuhtme külge ühendatud nõudepesumasinast – kumb neist üles ütles, jäigi teadmata. Hea, et peavari – elumaja alles jäi.

Pubist toodi uksed

Pärast tulekahju kaalus pere, kas jätkata senise tööga või minna kuhugi palgatööle. Otsustati jätkata. Kuna õnnetus juhtus keset hooaega, oli grillimist üksjagu ja raha tänu sellele liikus. Kogu perel olid käed-jalad tööd täis.

Pärast õnnetust aitasid neid tuttavad, sõbrad, naabrid ja päris võhivõõrad. Oli neid, kes tulid, andsid raha ja soovisid: ostke lastele midagi head, ostke riided selga, jalanõud jalga, ostke, mida vaja on.

Oli ka ootamatuid abipakkumisi. Nimelt lammutati tol ajal Otepääl Pühajärve ääres Nuustaku pubi. Tarmo oli nõus sealt abi vastu võtma: uksed on sealt pärit, samuti lambid, seinalauad, osaliselt köögisisustus. «See aitas meil edasi minna. Kasutasime heaperemehelikult ja andsime teistele ka. Tegelikult polnud me ainsad, kes sealt asju toomas käisid,» muheleb ta.

Grillimeister ise sigu ei pea. Rümbad toob ta poolesaja kilomeetri kaugusel asuvast ettevõttest. «Lähikonnas pole sigalaid. Terve õiges mõõdus rümba hankimine on problemaatiline. Kõige parem on kuni 20kilone rümp, aga sobivad ka kuni 50kilosed,» räägib grillimeister, kel aasta jooksul läheb vaja sadakond siga.

«Kui grillimisega alustasin, olin noor ja rumal ning küpsetasin liiga kaua. Algul tegin nii, nagu vanad mehed õpetasid: 16 tundi järjest 80 kraadi juures. Mida aeg edasi, seda rohkem taipasin, et sel puudub mõte,» jutustab ta. Nüüd ta teab, et barbeque-ahjus küpseb liha 8–9 tundi, temperatuur on umbes 100 kraadi – küpseb piisavalt kiiresti ja jääb mahlaseks.

Grillil ka kobras ja veis

Ei ole nii, et grillitakse ainult suvel. Kaugel sellest, südatalvelgi suure külmaga on Tarmo oma tööd teinud. Küpsetatud on ka vana-aastaõhtul. Kord oli nii külm, et niipea kui liha ahjust välja võeti, polnud mõne hetke pärast enam aru saada, kas see oli üldse ahjus olnud või ei. Tarmo on grillinud ka kobrast ja veist, kaladest meeldib talle üle kõige suitsutatud tuur.

«Kobras on ka päris hea,» märgib ta. «Üks veis oli 150kilone. Neljakesi tõstsime vardasse. Vändast keerata polnud enam väga raske. Lihakeha kaotab küpsetamisel päris palju kaalust, nii et mahatõstmine oli juba lihtsam.»

Kas grillimas käimine tasub ära? «Naha hoiab toore,» vastab Tarmo. «Konkurente on küll, aga häid tegijaid on vähe. Oleme sõbrad, kõigile jätkub midagi. Mina käin Tallinnas küpsetamas, pealinnast tulevad siiakanti küpsetama.»

Rääkides maaelu tulevikust, ütlevad Esta ja Tarmo, et nad ei ole kordagi mõelnud, et jätaksid maaelu ja läheksid linna korterisse nelja seina vahele. «Õppisin Tartus ja elasin keset linna korteris – ei taha enam,» tunnistab Emajõe linnas kondiitri-tehnoloogi hariduse saanud Esta. «Kui nüüd korra Tartus ära käin, siis see väsitab. Tulen linnast tagasi ja mõtlen: kuidas on võimalik linnas elada? Siin on vaikus ja rahu – see on kõige parem. Lapsed lähevad välja, jooksevad, mängivad – tervelt 21 hektarit on selle jaoks maad. Lasku käia!»