Lihaveisekasvatusest sai põhitöö

Romek Gabor kinnitab, et lihaveiste kasvatamine sööb närve mitu korda vähem kui ehitamine.

FOTO: Toomas Šalda

Päeval, mil Maa Elu Pärnust mõneteistkümne kilomeetri kaugusel Urgel mitut ettevõtet majandavale Romek Gaborile külla sõidab, on mees just lõpetanud lihaveiste karjamaadelt lautadesse ajamise.

«Temperatuuri poolest võiksid nad veel väljas olla, aga hirmus märg on, loomad vajuvad joogiküna juurde tulles mutta,» kommenteerib ta. Kuna veiseid on poole tuhande ringis, kulus nende lauta ajamiseks mitu päeva. «Jah, ongi nii, et hobist on saanud põhitöö ja põhitööst hobi,» ütleb ehitusinseneriks õppinud Gabor.

Koos vend Rolandiga töötasid nad mitu aastakümmet ehitusettevõtetes projektijuhtidena ja veavad nüüdki endale kuuluvat puidust katusekonstruktsioone projekteerivat ja tootvat osaühingut Garold Grupp. Peamiselt aga kulub meeste aeg praegu hoopis poole tuhande lihaveise kasvatamisele ja nendega seotud töödele. Kummalgi vennal on oma firma, ühel nimeks Heinamaa OÜ ja teisel Urge Veis OÜ.

Koonerdamine pole kokkuhoid

Nii hariduse kui ka töökogemuse tõttu ehitust peensusteni tundvad vennad Gaborid asutasid Garold Grupi 2000. aastal ja hakkasid pakkuma ehitusteenuseid alates peatöövõtust kuni ventilatsiooni paigaldamiseni. Peagi keskenduti Rootsi tehnoloogia järgi puidust katusekonstruktsioonide projekteerimisele, tootmisele ja paigaldamisele.

«2006. aastal hakkasime tootma katuseferme, oli buum ja nõudlus laes. Töötasime vajadusel isegi mitmes vahetuses, sageli ka nädalavahetusel. Tänaseks on meie konstruktsioonid tuhandetel majadel. Firmasid, kes analoogset toodangut pakkusid, oli vähe. Aga siis tuli aeg, kui majandus käis alla ja ehitati vähe. Meil küll tööd oli, aga järjest enam tuli ette, et Garold Grupilt küsiti pakkumine, meie saatsime joonised ja kalkulatsioonid, aga tegelikult otsustas ehitaja või omanik üritada kokku hoida ja konstruktsioonide ehituse meie jooniste järgi ilma oskusteta soss-seppadele usaldada. Kui meie tootsime fermid, saatsime need nummerdatud täiskomplektina objektile ja paigaldasime, sai hoone mõne päevaga kile alla. Aga kui ilma korraliku jooniselugemise oskuseta nii-öelda ehitajad hakkasid kättejuhtuvast puitmaterjalist midagi analoogset kokku klopsima, kulus kuu aega ja muu töö samal ajal seisis. Nii puitu kui ka aega kulus rohkem. Hoone omanik ei pruukinud alguses arugi saada, et midagi on valesti, kuid esialgu plaanitud kokkuhoid muutus ettenägematuks kuluks. Lõpuks sõimas klient ehitajaid ja ehitajad teda. Meie pakutav Rootsi tehnoloogia eeldab õigete materjalide ja kinnituste kasutamist, aga ega siis võimalikult odavalt tegija kuluta raha rihvelnaelale või ettenähtud kinnitusplaadile, tema võtab musta kõige odavama vale pikkuse ja läbimõõduga kruvi ning muudkui kinnitab. Tulemuseks on katusekonstruktsioonilaadne toode, millest pole kindel, et see lume raskuse all sisse ei vaju. Meie oleme ostnud programmid ja tootmisseadmed, meie maksame palka projekteerijale, aga keegi teine riisub koore. Kes neid jõuab kontrollida ja oma õigusi taga ajada? Seda võib tegelikult varguseks pidada,» on Romek Gabor nördinud. Ta on näinud sadu objekte, kus Garold Grupi projekt on realiseerunud moel, millele tema garantiid ei annaks.

Tasapisi hakkasid vennad täistuuridel rabelemisest väsima ja ka ehituses saabus langusaeg. «Praegu toodame ferme enamasti kindlatele koostööpartneritele. Uute klientidega tegeleme juhul, kui meil on aega või neil aega oodata. Teeme umbes viiendiku sellest, mis kunagi tegime.»

Loomad ehituse asemele

Kuus aastat tagasi ostsid Gaborid kohtutäiturilt Urgel tühjalt seisnud laudahooned ja võtsid hobi korras lihaveised. Romek läbis Olustveres põllumajanduse kiirkursuse. «Alustades oli meil paarkümmend ammlehma, mullikat ja tiinet veist, aga lumepall hakkas veerema – loomi on vaja sööta, joota, töödeks tehnikat osta. Sööta ostsime teistelt, oma põllud seisid kasutuseta. Peagi hakkasime ise heina tegema, ostsime hädapärast tehnikat. Nii on põhitööst saanud hobi ja hobist põhitöö. Maad on meil umbes 2000 hektarit, loomi 500 ringis. Juba füüsiliselt pole aega ehitusega varasemaga võrreldavas mahus tegeleda. Põllumehetööd tehes närv puhkab, ei pea käima ja sõdima ehitustööliste ja tellijatega,» on Romek Gabor valikuga rahul. «Loomad ostsime soomlastelt, kellel oli samuti fermitööstus. Neilgi oli buumi ajal ehitus põhitegevuseks, buumi lõppedes võtsid loomad. Nüüd teevad katusekonstruktsioone siis, kui loomadest aega üle jääb. Nagu meiegi.»

Gaborite veisekarjas on nüüdseks esindatud mitmed tõud: herefordid, limusiinid, simmentalid, šaroleed. «Igal tõul on oma eelised,» kinnitab Romek. Vendade veisekasvatusel on olemas mahetunnustus, kogu toodang läheb ekspordiks. «Vasikaid müüme tavaliselt kuuekuusena ETKÜ (Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu) kaudu. Ostavad türklased, poolakad, slovakid, liibanonlased. Kurvaks teeb see, et veisekasvatajaid justkui kiusatakse. Ammlehmade toetus on naeruväärne, piimaveis saab rohkem kui lihaveis, aga piim jääb ju enamasti Eestisse või tehakse pulbriks. Meil läheb kõik eksporti. Raha toob riigile eksport, aga võrreldes teiste ELi riikidega, isegi Läti ja Leeduga, on meie toetused hulga väiksemad. Vend käis hiljuti Horvaatias, seal saab meiesugune veisekasvataja hektari kohta toetust 570 eurot, soomlased said juba neli aastat tagasi 600 eurot, meie saame pindalatoetust sada eurot hektarilt. Teised saavad selle raha eest osta tehnikat, maksta töölistele normaalset palka, maksta makse, meie peame tegema mitu korda rohkem tööd, sest tehnika jaoks lihtsalt pole raha. Miks muudetakse igal aastal toetuse saamise reegleid? Meil on kohustus hein rulli keerata, aga loomi ei ole nii palju, et see kogus ära tarbida, rullid mädanevad maanteede ääres. See ei huvita kedagi, et rullide tegemine nõuab tööd ja aega. Ametnik ütleb mulle, et müüge oma hein maha, mina vastan, et hea meelega müün, osta ära, aga ta ei taha osta. Kellele ma müün? Mina üksinda teen üle 3000 heinarulli ja minusuguseid on kümneid või isegi sadu, kellel pole oma heinarulle kuhugi panna. Loomad suudavad sellest vaid osa ära süüa. Järgmisel aastal on mul sama kogus jälle kasvamas. Võiks ju midagi muud lisaks kasvatada, aga pole ressurssi. Rahaga on nii, et kõik, mis tuleb, läheb käiku, vaja on renoveerida lautasid, osta tehnikat ja loomi. Investeeringutoetuse saamine on liiga keeruline. Ühte lauta oleme nelja aastaga uuendanud 200 000 euro eest, tänavu saime selleks esimest korda investeeringutoetust 20 000 eurot. Kaks lauta on veel renoveerimata. Midagi suuremat ei julge ette võtta. Põllumees ei tea, mida järgmine aasta toob, mida jälle muudetakse,» kõneleb mees, kes koos vennaga on igal aastal loomadesse, tehnikasse ja maasse investeerinud 50 000 kuni 100 000 eurot. «Kuna oleme mahedad, siis tavalist jõusööta me loomadele ei anna, aga mahejõusööt on üle jõu käivalt kallis. Õnneks kasvavad loomad sellest hoolimata hästi. Kuue kuuga kasvab vasikas keskmiselt 300kiloseks. Kui on alla 260 kilo, siis me teda ära ei anna, sest ta saaks transpordi käigus kannatada. Kokku ostetakse kuni 30kuuseid loomi.»

Kui praegu on ettevõttel 250 ammlehma, siis tulevikus tahaks peremees nende arvu kasvatada 600ni. Samuti arvab ta, et firmal võiks olla oma lihapakkimistsehh, mis võimaldaks tegevust laiendada ja saada täiendavaid käibevahendeid. Paraku tõdeb Gabor, et lähiajal need plaanid tõenäoliselt ei realiseeru. «Aga ega veiselihanõudlus kuhugi kao, teeme nii, nagu rahakott, aeg ja tervis võimaldavad,» kinnitab Romek Gabor kokkuvõtteks.

Populaarne

Tagasi üles