Oktoobris särvad meil õue lillekastides ja muudes anumates tavaliselt roosaõielised saledad eerikad ja kanarbikusordid, mille toonid ulatuvad heledast kanarbikulillast kollaka, roheka ja valgeni.
Eerikad ja kanarbikud aiavaasis või peenras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel vihmasel sügisel öökülmad ei kiirustanud ning seetõttu olid pelargoonid ja mõned teisedki suvikud veel oktoobri alguseski täitsa kenad. Seega paistab, et paljudesse lillekastidesse sügistalviseid istutusi vist ei tehtagi. Sügisel sobivad taimeanumaisse värviandjaiks ka näiteks puismailane ehk hebe, helmikpööris, akakapsas, luuderohi, dekoratiivkapsad, punaste marjadega lamav talihali ja roosade viljadega teravatipuline talihali, oranžide viljadega tuliastel, põim-ronitatar, ilusad hallid padipõõsad, santoliinid ja viltlehed. Õhulisust ja liikuvust lisavad istutusele kõrrelised. Need taimed tulnuks anumaisse istutada septembris.
Eerikaid ja kanarbikke istutatakse praegugi, kuna neisse ju suhtutaksegi nagu ajutisse silmailusse, mis peab nagunii vastu kõigest ühe hooaja. Kuid kanarbikku võiks mitmeid aastaid kasvatada ka hoopis turbapeenras ning eerikategi seas on kevadel õitsvaid liike, mis sinna sobivad. Neile meeldib happeline pinnas, mis laseb hästi vett läbi, kuid ei pea olema kuigi toitainerikas.
Praegu on igatahes kurb vaadata, kui taimed on lihtsalt kuidagi anumasse torgatud ning kui linnud, tuul või mõni pahatahtlik tegelane need uppi löövad või välja kergitavad, siis jäävad juuri ümbritsevad turbapallid ju peaaegu kohe kuivale.
Kastke mulla külmumiseni
Sügishalli aega kena taimeseadet tahtes tuleb ka üheks hooajaks mõeldud istutus korralikult teha. Sügisel õitsev sale eerika leotage esmalt korralikult läbi ja harutage taime juurepall natuke lahti. Siis saavad juured kasvupinnast niiskuse paremini kätte ja taim juurdub paremini. Kasvumulla happesus pole üheks sügiseks tehtud istutuse puhul eriti oluline, kuid nii eerika kui ka kanarbik siiski eelistavad happelist turbast mulda. Neutraliseerimata turba hulka võiks segada puukoort või kergkruusa, siis püsib kasvupinnas õhulisem.
Üsna pindmise juurestikuga taimekesed jäävad väikeses anumas või turbasubstraadis kasvades hästi kergesti kuivale. Vihmavesi ei pruugi tihedalt täidetud taimeanumas mullapinna ja juurteni jõudagi. Sügisel ja talvel särama mõeldud eerikaid ja kanarbikusorte tuleb seepärast kasta nii kaua, kuni muld kasvunõus külmub, sest siis püsivad taimed vähemalt jõuludeni ilusad. Kasvunõu põhjas peavad olema liigvee äravooluks muidugi augud.
Saledad eerikad justkui koosnevadki ainult õitest ja vartest, nende lühikesi nõeljaid ja igihaljaid vartel turritavaid lehti ei pane tähelegi. Kui taimed kastmata jätta, tõmbuvad need ruttu pruuniks ja kuivanud õied hakkavad pudisema. Kuigi sale eerika meie talve üle ei ela, võiksid selle ilusad roosad või valged õied ikka kevadeni silma rõõmustada. Kui värvitoon on alles, siis tundub, nagu õitseksid eerikad ka keset härmatist ja lund. Külmunud õied püsivad taimel paremini, kui piserdate neid kuiva ilmaga juukselakiga. Raske ja märg sulalumi lükake taimedelt ära.
Esmapilgul üsna sarnasena tunduvad eerikad ja kanarbikud kuuluvad kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonda. Kanarbiku perekonnas ongi ainult üks liik (Calluna vulgaris), mis on meile tuttav nõmme- ja rabamännikutest, luidedelt ja raiesmikelt, kus see hea hilissuvine meetaim õitseb juuli lõpust septembrini. Näljahädade aegu on katkitambitud kanarbikku segatud leivajahu hulka. Kanarbikuõieteed juuakse selle rahustava, röga lahtistava, põletikuvastase jms toime pärast.
Lilleanumais kasvatame kanarbiku hilisema õitseajaga liht- ja täidisõielisi sorte, millel on erinev kõrgus (5–60 cm) ja õietoon. Põnevama istutuse saabki siis, kui panna kokku mitut tooni sorte. Eriti vastupidavad on nn pungõitsvad sordid, mis päriselt ei avanegi, sajud ei riku nende toone ruttu ära.
Võiksid kasvada turbaaias
Igihaljas kanarbik on külmakindel ja ka sügisel aiavaasi istutatud taimed võivad talvel ellu jääda. Tõenäosus, et pakane taime juuri ei kahjusta, on siiski suurem, kui kaevate lilleanuma talveks mulla sisse. Krõbeda külmaga võib taimenõu ümber mähkida pakasekanga. Vastu pidanud kanarbikud saate siis kevadel elujõulise osani tagasi lõigata ja näiteks turbapeenra päikeselisse serva istutada. Rododendronid tahavad turbaaias vähemalt poolvarju, kanarbikud aga just päikest. Pärast juurdumist kanarbik seal enam kuivust ei pelga. Kanarbiku kollaselehelisi sorte (näiteks ‘Theresa’, ‘Sandy’ jt) tuleb varakevadel varjutada, muidu kõrvetab päike need ära. Erinevatest sortidest kanarbikuvaip võib olla väga efektne. Kärpimine paneb taimed paremini harunema. Tugevamalt lõigake kanarbikku tagasi iga kolme aasta tagant.
Väga suures eerikate perekonnas on üle 850 liigi. Enamik neist ja meilgi armastatud sale eerika (Erica gracilis), kasvavad looduslikult Lõuna-Aafrikas ning need taimed võtab talv paraku ära.
Veidike eerikaliike kasvab looduslikult ka Euroopas. Kunagi on isegi Eestis kasvanud soo-eerika (E. tetralix).
Meie aedades saab ilma talvekatteta hästi kasvatada varakevadel õitsevat kuni 20 cm kõrgust punast eerikat (E. herbacea), kääbuspõõsakesel on ka punaste, roosade ja valgete õitega sorte. See liik hoiab kenasti oma vormi ja tavaliselt kärpimist ei oota, kui tahate seda teha, siis kärpige kohe pärast õitsemist, sest uued õiepungad moodustuvad juba suvel.
Varakevadel õitseb meil punase eerika ja Erica erigena hübriid värd-eerika (Erica x darleyensis), mis talub ka lubjasemat pinnast. Sügisel on kenad selle õienuppudega varred. Mõned sordid kasvavad isegi kuni 70 cm kõrguseks. Hall eerika (E. crinea) kasvab kuni poole meetri kõrguseks. Neid eerikaid on aga kindlam istutada kevadel, sest külm võib nõrga juurekavaga taimed kasvupinnast hõlpsasti välja kergitada. Varakevadise päikese eest tuleb värd-eerikat ja halli eerikat kindlasti kaitsta. Eerikad vajavad erinevalt kanarbikust üpris palju niiskust ka turbapeenras kasvades.