Mulgi pudrust ja kamavahust ei saa kunagi küllalt

, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teispere talu perenaine Malle Lilleste.
Teispere talu perenaine Malle Lilleste. Foto: Mailiis Ollino

Turismitalu külastaja peab iga aastaga aina tähtsamaks, milliseid tervislikke ja maalähedasi toite talle pakutakse. Söögi pealt turismitalu aega ja raha kokku hoida ei tohi, kui soovib, et turist tagasi tuleks ja teistele oma elamusi edasi jagaks.

Maa Elu uuris, millist toitu hindavad turismitalude külastajad praegusel ajal kõige enam ja kui suure osa toidust talupidajad ise kasvatavad-toodavad.

Enamik küsitletutest ütleb, et neile puhkama tulnud tahavad näha, kust toit pärit on, seepärast on väga hea, kui turismitalu kasvatab osa pakutavast toidukraamist ise. Veelgi parem on, kui kraam on mahedalt kasvatatud ja pererahvas näitab külalistele, milliselt peenralt täpselt nende köögiviljad pärit on või milline kana hommikusöögiks pakutud muna munes.

Teiseks tahetakse, et toit oleks tervislik, maitsev ja algusest lõpuni ise valmistatud. Eesti turismitalude suur pluss on oma köögiviljaaiad, vanaaegsetes ahjudes küpsetatud leib ja liha ning oskus vanaaegseid retsepte elustada või kohalikke maitseid pakkuda.

Pärnumaal asuva Teispere talu toidud on kogunud kuulsust. Toitlustust pakutakse mitte ainult puhkajatele, vaid ka mitmesugustel eriüritustel. Kes pole Teispere talus puhkamas käinud, on saanud maitsta nende toitu avatud talude päeval ja maaturismiettevõtete avatud väravate päeval, lisaks saab talust toitu tellida, kui soovist ette teatada.

Toorainena kasutatakse oma talu saaduseid – kui see on vähegi võimalik. Teispere talu perenaise Malle Lilleste sõnul on neil välja kujunenud oma firmaroog: kukesupp nuudlitega ja munavõi leivaga. Suvisel ajal ka värske keedetud kartul lisanditega. Magustoiduks pakuvad nad sefiiritorti, mis pole küll nn vana aja toit, aga on juba nii tuntud, et selle saamiseks tullakse koguni kaugemalt kohale. Tordi saamislugu ise on selline: minia, kes varem polnud eriti suur küpsetaja, hakkas torti tegema siis, kui ämm-äi võtsid esimesed kanad-kuked ja sai kasutada oma talu mune. Küpsetis õnnestus tänu oma kanamunadele täiuslikult ning nüüd kogub tort juba ise aina kuulsust juurde.

Koostöö jahi- ja kalameestega

Kui vanasõna ütleb, et lihtsuses peitub ilu, siis Pärnumaa Maria talus öeldakse nii – lihtsates roogades peitub maitseelamus. Maria talu perenaine Riina Rand märgib, et nende talu Pärnumaal on eelmise sajandi algusaastail ehitatud Lääne-Eesti tüüpi rehielamu, kus on säilinud ehe kohapeal käsitsi valmistatud tellistest reheahi. See annab eheda ja maitsva toidu valmistamiseks suure eelise.

Talu rehetoas pakutakse külalistele maalähedasi ja koduseid maitseelamusi ning Maria talu menüü lähtub kohalikust kultuuripärandist. Riina Rand lisab, et inspiratsiooni on saadud ka läbi aegade talus ja piirkonnas valmistatud roogadest.

Lisaks teeb Maria talu koostööd kohalike jahi- ja kalameestega, tänu sellele saavad nad külalistele pakkuda talus küpsetatud leiva ja koduõlle kõrvale smooritud ulukiliha või suitsukala. Kõige populaarsem roog on talu menüüs «Karjapoiss juustu-majoneesi katte, praetud peedi ja sibulaga», magustoitudest «Kuremarja rukkivaht» ja «Kama-kohupiimavaht palukakastmega». Pidulistele pakutakse klassikalist peolauamenüüd seaprae ja kartulisalatiga. Korraldatakse ka leivaküpsetamise õpitubasid.

Tervendav toit oma põllult

Viljandimaal asub kuulus Energia talu, mille peremees Aivar Siim ütleb, et nende talu pakub külastajatele ökoloogiliselt kasvatatud ürtidega tervendavat kohalikku toitu. «Sügishooajal on valikus kõrvitsaga tehtud toidud, juurviljad, talvel jällegi toekamad lihatoidud. Toit kohandub aastaaja järgi. Lisandub kindlasti ökotaimetee oma põllult,» rõhutab Aivar Siim.

Põlvamaal, täpsemalt ajaloolise Tartu-Võru postitee ääres asuva Kopli Taluköögi perenaise Kaire Metsa sõnul on nende firmamärgiks kohapeal valmistatud käsitööjäätis. «See on meie valikus alati ja seda oskavad inimesed nüüd juba ka küsida. Jäätist valmistame värskest piimast ja koorest ning hooajalistest viljadest-marjadest, näiteks on meie valikus rabarberijäätis, mustasõstrajäätis, metsmaasikajäätis, jõhvika-meejäätis.»

Taluköögi leivanumbriks võib pidada leiva-rummijäätist, ehkki suvisel avatud talude päeval kogus enim kiidusõnu kama-iirisejäätis. «Kuna klientide tagasiside on olnud kiitev, siis on kavas jäätist pakendada ka kaubanduse tarbeks, aga juba praegu saavad tartlased seda meie kodulehelt tellida,» märgib Kaire Mets.

Maalähedus tähendab Kopli taluköögi jaoks kohaliku tooraine kasutamist ja seda, et toit tehakse algusest lõpuni ise valmis. «Mingeid poolfabrikaate me ei kasuta. Peale jäätise pakume isetehtud käsitööpastat ja saia, kartulid ja köögiviljad on kindlasti kohalikud – näiteks tomatid ja kurgid tulevad osaliselt meie enda kasvuhoonest.»

Kommentaar: Linnainimene tahab näha, kust toit tuleb

Ülle Jukk,

kohaliku toidu spetsialist,Jõgevamaa Koostöökoda

Mis on maalähedane toit, mida inimesed maakohti ja turismitalusid külastades soovivad süüa?

Olen täheldanud, et soovitakse kas nn vanaaegseid toite väga lihtsa serveeringuga või siis vanaaegseid koduseid toite uues vormis. Enamasti tahetakse koduseid toite, pealegi sobib see hästi turismitalu kontseptsiooniga. Kindlasti eeldatakse, et toidu tooraine on võimalikult kohalik ja värske. Linnainimene soovib juba näha, kust see või teine tooraine tuleb, nii et kui peenrad-põllud-kanala ette näidata, siis on eriti vahva. See on muutumas omaette turismiatraktsiooniks.

Mida aeg edasi, seda enam soovivad n-ö teadlikud turistid süüa just sellele kandile iseloomulikku toitu. See annab ettevõtjale uued ülesanded, et uurida oma kandi toidupärandit (küsitleda vanemaid inimesi, uurida retseptiraamatuid ja vastavat kirjandust jne) ning valmistada selliseid toite algupärasel moel või toidupärandist inspireeritult. Toidupärandi mõiste võib olla väga lai ja sõltub toidupakkuja asukohast. See võib olla küla, kihelkonna või kultuurilis-ajaloolise piirkonna järgi või veel midagi neljandat. Kindlasti on oma osa üleriiklikel kampaaniatel. Tänavu on Eestis näiteks Peipsimaa maitsete aasta, see piirkond saab oma toidu iseärasusi laiemalt tutvustada ja turistide huvi on tõusnud.

Milliste toitudega Eesti talud praegu turiste võluvad?

Usun, et see on seinast seina, iga talu lähtub ju sellest, mida nad saavad pakkuda, oskavad valmistada, mis on hooajaline ja mida külastajad aegade jooksul on eelistanud. Üldist pilti vaadates tundub, et Mulgi pudrust, pannkookidest ja kamavahust ei saa kunagi küllalt. Samas rõõmustan, et üha rohkem kasutatakse metsaande ja looduslikest toidutaimedest valmistatud toite-jooke. Samuti on rohkem näha just vähe levinud köögiviljade kasutust: erinevad kapsad, värvilised porgandid jne. Omaküpsetatud rukkileib on kindlasti üks kvaliteedi näitaja, milleta enam ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles