Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aul - oma nime teadustav part

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hundrüüs aulipapa näeb õige tore välja. | FOTO: Wikipedia / Internet

Juba septembris hakkas meie rannamerel silma suurte parvedena parte. Terasemalt neid binokli või vaatetoruga silmitsedes näeb, et osal lindudest on õige pikad peenikesed sabasuled.

Need on aulid, kes oma pesapaikadelt tundrajärvede ja -jõgede ning fjordide ääres on jõudnud läbirände- ja talvitusaladele. Nende hulk suureneb sügise edenedes pidevalt, vastavalt põhjapoolsete rannamerede jäätumisele.

Oktoobris omandavad isased aulid pruunikasmusta- ja valgelapilise sulestiku ning vahetavad kulunud sabasuled pikemate vastu, noka keskosa muutub kollakaks või isegi roosaks (nokatüvik ja -tipp on tumehallid). Emaslinnud on kogu aasta peaaegu ühtlaadi sulgrüüga: alapool ja põsed valged ning selg, kaelapealne ja lagipea tumepruunid, saba aga lühike. Isaste valgeküljeline ja kahe pika peene musta sulega saba on varakevadisel paaritumismängul oluline «instrument»: oma kaasa kannul ujudes kergitab ta sabasulepaari lausa vertikaalseks ja langetab taas veepinnale, ajades sel ajal kaela sirgeks ning pea kõrgele ja noka püsti. (Tavaolukorras ujudes on isasauli sabasuled rõhtsalt veepinnal.) Mängu saadab iseloomulik «laul»: auu au aulii(ng), kusjuures pea on seljale painutatud. Selle häälitsuse järgi ongi see pardiliik oma eestikeelse nime saanud.

Aul, see kõige väiksem sukelpart, on levinud tsirkumpolaarselt, st Maa põhjapoolses külmvöötmes nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Ta on sedavõrd külmalembene, et jääb enamjaolt talvitama talvise jääkatte piirile ja soodsatel toitumisaladel ka paakjää-vahelistele lahvandustele. Talvitavate aulide põhitoiduks on koorikloomad-merekarbid, kelle järele sukeldutakse tavaliselt kuni 15, vajadusel aga isegi 60 meetri sügavusele.

Eelmisel sajandil hinnati talvitavate aulide koguhulgaks terve areaali ulatuses 10 miljonit isendit, kuid siis hakkas nende arvukus Euroopa ja Lääne-Siberi pesitsuspaikadel järjest kahanema, eriti drastiliselt alates 2012. aastast. Põhjuseks on talvitavate lindude massiline hukkumine õlireostuse ja kalavõrkudesse sattumise tõttu. Näiteks Kirde-Saksamaa lahtedes oli eelmisel sügisel ja talvel kalurite «kaaspüügi» hulgas 60 protsenti aule – tervelt kuus tuhat isendit. Rahvusvaheline looduskaitse liit on nüüd auli paigutanud ohustatud liikide hulka. Eestis ja mitmel pool mujalgi on tema küttimine keelatud.

Eesti jäävabadel merevetel talvitab kuni pool miljonit auli. Nende parvede suurus küündib tuhandetesse, aga loendada on neid üsna raske, sest linnud sukelduvad alatasa. Sukeldumine käib nagu muuseas – aul lihtsalt käändub hetkega vee alla, vahel on näha, et lind ajab tiivad pisut laiali. Jalgadega sõudes ja tiibadega kaasa aidates liigub ta vertikaaljoones põhjani, neelab seal mõned sini- ja südakarbid ning kerkib keskmiselt minuti pärast uuesti pinnale peaaegu samas kohas, kust sukeldus.

Mai keskel vallandub Läänemere kohal aulide ja teiste Põhjalas pesitsevate veelindude – sõtkaste, vaeraste ja kauride kevadränne. See kulgeb enamasti mitmesaja meetri kuni paari kilomeetri kõrgusel, enamjaolt ikka mere kohal. Väinade (eriti Suure väina) ja neemetippude (näiteks Põõsaspea) piirkonnas tõmbub ränderinne mõnevõrra koomale ning pakub häid loendusvõimalusi ja suurepäraseid vaatepilte. Ornitoloogide arvestuste kohaselt käändub Soome lahe suudmes ida ja kirde sihile igal kevadel üle kahe miljoni auli, peale selle küllap samapalju teisi sukellinde. Suur hulk aule rändab ka põiki üle Eesti mandri ja neid võib kohata sadadena puhkepausi pidamas ka Peipsil.

Mai lõpul või juuni algupoolel jõuavad aulid oma pesitsusaladele tundrates ja Põhja-Jäämere ääres. Ilma pikemata – on ju pulmamängud peetud ja paarisuhted sõlmitud juba talvitusaladelt lahkumise eel – leiavad emalinnud sobiva taimestikust varjatud pesakoha, süvendavad sinna lameda pesalohu ja munevad viis kuni üheksa rohekas- või kollakashalli koorega muna, pesavoodriks järjest oma rinnalt ja kõhult udusulgi katkudes. Haudumine vältab 26 päeva. Isalind püsib pesa lähedal veekogul kuni haudeaja pooleni ja ühineb siis omataolistega salkadeks, mis järjest suurenevad ja juulis sulgimisrände korras lõuna poole suunduvad. Poegade hooldamine jääb täielikult emalindude hooleks, kes ligistikku pesitsenult oma pesakonnad nii-öelda lastesõimedeks koondavad, mis lubab järelpõlve seadsamalt kaitsta paljude röövlindude, eeskätt kajakate ja ännide eest. Aulipojad suudavad juba esimesel elupäeval sukelduda, et jõe või järve põhjast putukavastseid hankida. Hiljem hakkavad nad ka limuseid ja pisikalu sööma ning kosuvad viie nädalaga lennuvõimelisteks. Niisiis kulub aulidel uue põlvkonna kasvatamiseks vähem kui kaks ja pool kuud.

Septembris ja oktoobris rännatakse talvitusaladele, mis peavad olema sukeldumiseks sobiva sügavuse ja toitumiseks küllaldase põhjaloomastikuga. Paraku pakuvad sellised paikkonnad nüüdisajal suurt huvi ka elektrienergiatootjatele, kes on seni vaid lindude päralt olnud madalikele hakanud hulgaliselt tiivikgeneraatoreid püstitama. Need häirivad linde nii kaudselt kui ka otseselt, sest kolmemegavatise seadme tiivaotsad liiguvad kiirusega üle 100 m/sek ... Meil moodustati 1990. aastal küll rahvusvahelise tähtsusega Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala, mille uurimistegevus ja kaitse-järelevalve aga summutati tosina aasta pärast. Nõnda ootab nüüd aule ja teisi linde väljatõrjumine kümnetelt ruutmiilidelt neile talvitamiseks ainusobivatelt merealadelt.

Tagasi üles