Ühistuline tegevus ei saa Eestis juuri alla

Rein Järviste teeb nii tulundusühistu Rapter tegevjuhi tööd kui ka majandab ühistu Raplas asuvat kuivatit.

FOTO: Toomas Šalda

«Soomes on ühistu põllumajanduses üks levinumaid ettevõtlusvorme. Eestis leitakse, et omaette on kindlam, usaldust on vähe,» leiab kuut Raplamaal ja üht Harjumaal tegutsevat rapsi- ja teraviljakasvatuse osaühingut ja FIEt ühendava põllumajandusühistu Rapter juhatuse liige ja tegevjuht Rein Järviste.

Neli aastat tagasi koostatud põhjalikus ülevaates «Ühistegevus Eesti põllumajandussektoris» tõdevad autorid, et ühiselt tegutsedes suudavad põllumajandustootjad tugevdada oma positsiooni tarneahelas, toodetud põllumajandussaaduste ühisturustamisega saab kasumi teenimiseks vajaliku mastaabiefekti, samuti vähendab ühistegevus investeeringuvajadust tehnika ja tootmishoonete soetamisel, väiketootjad saavad tootmist moderniseerida ja parandada toodangu kvaliteeti. Ühistuline tegevus laseb hajutada riske ja hoida tootmiskulusid (seemned, väetised, kemikaalid, masinad, tööjõud, maksud, intresside tasumine ja teenused) võimalikult väikesed, on ülevaate koostajad veendunud.

Põllumajandusliku ühistegevuse eelistest on rääkinud ministrid ja ametnikud, avaldatakse lootust, et umbusk ühistute suhtes väheneb ja muutub möödanikuks, aga arenenud lääneriikide eeskuju pole eestlast nakatanud. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel oli meil näiteks 2008. aastal 159 põllumajanduse, metsamajanduse või kalapüügiga tegelevat tulundusühistut, aga 2016. aastal kümne võrra vähem ehk 149.

Usalduse puudumine takistab

Tulundusühistuna tegutseva Rapteri tegevjuht Rein Järviste kinnitab, et ühistu asutamise põhjuseks sai paljuski asjaolu, et riik maksab tootjarühma loomise ja arendamise toetust. «Toetust saab viis aastat, summa sõltub läbimüügist. Protsent küll vähenes iga aastaga, aga meie jaoks oli igal juhul tegu arvestatava rahaga. Rapter sai veel toetust vana korra järgi, aga 2014. aastal tõsteti toetusi kaks korda.»

Rein Järviste on pärast EPA lõpetamist ja Raplamaale suunamist 1983. aastast katkematult põllumajanduses töötanud, olnud ka kolhoosi esimees ehk punaparun, nagu ta ise muiates ütleb. Aastatega oli tekkinud ring rapsi ja teravilja kasvatavaid mehi, kes paljud asjad nii või teisiti koos tegid või vähemalt omavahel läbi arutasid. Rapteris on selle loomisest saati olnud samad seitse liiget.

«Ühistu on küll äriühing, aga selle eesmärk ei ole kasumi teenimine, vaid liikmete majandustegevuse maksimaalne toetamine,» räägib Järviste, kes ühtlasi majandab Raplas asuvat ühistule kuuluvat kuivatit. «Tänu ühistu loomisele olemegi saanud investeerida kolme uue kuivati ehitusse, maksma läksid need ligikaudu 600 000 eurot. Ilma pangalaenuta siiski hakkama ei saanud.» Siinkohal meenutab ta mullust laenutaotlemist, mille põhjal saab väita, et põllumajandusühistutesse suhtumine on siiani ebamäärane. «SEB vastas meile kirjalikult, et neil puudub põllumajandusühistutega kogemus ja nemad laenu ei anna. Meie õnneks oli Nordeal see kogemus olemas.»

Järviste hinnangul võiks Eesti põllumajanduses ühistulist tegevust palju rohkem olla, aga takistab usalduse puudumine. «Kunagi üheksakümnendatel oli mul 500 lehma ja hakkasime looma üle-eestilist piimaühistut, aga õiget asja sellest ei saanud. Samal ajal on näiteks Rakvere lihakombinaadi omanik Soome ühistu. Soomes on ühistu üldse üks peamisi ettevõtlusvorme. Sama kehtib paljude Euroopa riikide kohta. Eestlane arvab, et omaette on parem.»

Kui konkreetselt küsida, mida Rapteri liikmed ühistusse kuulumisest võitnud on, vastab tegevjuht, et kõige tähtsam on müügimahu koondamine. «Lähed ostjaga hinnast rääkima, on teine lugu. Kogus on oluline. Maht muidugi kõigub sõltuvalt aastast. Kui ülemöödunud aastal müüsime teravilja ja rapsi kolme miljoni euro eest, siis mullu umbes kolmandiku võrra vähem ja tänavu ei ole ka kiita.» Ühistu põhiline lepingupartner on aktsiaselts Baltic Agro. Sealt võetakse ka sisendid. «Hinnad sõltuvad maailmaturu hindadest ja vanajumala tujust. Näiteks ühel aastal maksis tonn nisu 200 eurot, peagi langes hind 170le ja keegi ei tahtnud müüa ega hinda lukku panna, aga koristusajal selgus, et tonni eest saab ainult 140 eurot. See on paras õnnemäng, hind muutub iga päev. Rapsi kokkuostuhind on praegu 340–350 eurot tonni eest, aga on olnud ka 500 eurot.»

Rapteri liikmetel on kokku üle viie tuhande hektari põldu, millest enamikul kasvatavad nad rapsi ja teravilja. Mõni liige kasvatab ka teisi kultuure, näiteks uba ja maisi. Aastatega on suvirapsi osakaal ühistu põldudel kahanenud miinimumi, sest see annab väiksema saagi. Altmineku oht on Järviste kinnitusel olemas nii tali- kui ka suvirapsiga. «Talirapsiga on risk, kuidas see talvitub. Suvirapsiga on sel aastal päris hull lugu, seda on mitmel pool Eestis veel praegugi põldudel, see ei olegi veel valmis.» Nagu teada, on tänavu häda ka teravilja kättesaamisega, mitmel Rapteri liikmel on arvestatav osa koristamata. Tegevjuht loodab, et midagi ikka saab veel kätte. Ilmast tulenevate koristusraskuste tagajärjel on tänavu toiduvilja osakaal tavapärasest hulga väiksem. «Paljud sileerivad, see tähendab, et muljuvad vilja, lisavad konservandi ja panevad siloauku. Selle asemel et vilja kuivatada ja jahvatada loomadele andmiseks, saab sel moel vähemalt sööda odavamalt kätte.»

Kogu meie põllumajanduse seisu vaagides tõdeb Järviste, et piimahinna madalseisust väljatulek on tore, aga ega teraviljamehedki just priskelt ela, sest hinnad on langenud. «Nüüd veel see vihm, mis paljude lootused kustutas. Juba praegu võib öelda, et teraviljakasvatajatel on kriis, Leedu kuulutas selle juba ametlikult välja. Paljud viljakasvatajad ei suuda sisendeid kinni maksta, mis tähendab, et jäädakse justkui pärisorjaks – pead järgmisel aastal viimasegi tera ühte kohta viima. Eelmiselgi aastal jäi osa mehi võlgu, sel aastal paljude jaoks seis halveneb,» on Järviste kurb. «Ega meie liikmetelgi teistest parem pole. Ilmselt on Lõuna- ja Ida-Eestis siiski veel raskem. Ennustus, et septembris on sademete hulk keskmine, ei pidanud paika. Kuu norm sadas mõne päevaga alla ning sadu muudkui jätkus. Kui siin mõni koristuskõlblik päev oli, läks kuivatites asi hulluks, kõik tahtsid vilja tuua, aga ei mahtunud, nädalaga ei saa ju kuu aja tööd ära teha.»

Saab ka väiksena

Rapteril oli ja on seitse liiget ning sellega ollakse rahul, kuigi Eestis on ka mitu korda suuremaid põllumajandusühistuid. Järviste tunnustab siinkohal Kevilit, mis ühendab nende kodulehe andmetel 149 teravilja- ja rapsikasvatajat ning liikmete kasutuses on 80 000 hektarit, keskmiselt on ühel liikmel 580 hektarit haritavat maad. «Meie ei ole kedagi juurde otsinud. Keegi end pakkunud ka pole. Liikmed aitavad üksteist vajadusel. Ühel liikmel läks vili peas kasvama, teine, kes loomi peab ja konserveerib loomade jaoks vilja, võttis selle endale ja andis müügivilja vastu. Usaldus ja tugi on kõva valuuta.»

Lisaks ühisele müügile ja kolmele kuivatile on ühistul üks traktor, mis teeb tööd seal, kus tarvis, aga üldiselt on masinad igal liikmel enda omad. «Kui meil oleks 30–50 hektari omanikud, siis võiks ühiste masinate peale mõelda, aga muidu jooksevad vajadused ja võimalused kinni. 500 hektarit põldu vajab üht kombaini. Meie kõige suuremal liikmel, osaühingul Pae Farmer, on neid neli.»

Selles, et ühistulisest tegevusest on põllumajandustootjatel kasu, on Järviste veendunud, aga soovitab ühistu loomisel järgida põhimõtet, et parima tulemuse saab, kui liikmed on sarnase tootmisvõimsusega, sest ühistus on otsuste tegemisel igaühel üks hääl, olgu tal siis viiskümmend või tuhat hektarit. Vastasel juhul võivad huvid erineda. «Edukuse peamised eeldused on koos tegutsemise tahe ja eestvedaja olemasolu,» kinnitab ta.

Omapäi oli raskem

2013. aastal Raplamaal asutatud tulundusühistusse Valgu Vili kuulub neli teravilja-, kaunvilja- ja kanepikasvatajat. Ühistu liikmetel on 2600 hektarit põllumaad. Laienemisplaani esialgu ei ole.

Tulundusühistu Valgu Vili juhatuse liige Meelis Burmeister, miks ühistu lõite ja kuidas seni on läinud?

Üks peaeesmärk oli osta sisendeid ja müüa toodangut ühiselt. Suurte kogustega on ikka parem kaupa teha. Teiseks oli plaan taotleda investeeringutoetusi, milleni me veel jõudnud küll pole. Oleme ise ka natuke vigu teinud, nimelt registreerisime tegevustoetuse saamiseks ühistu mõni päev liiga vara, 30. detsembril 2013, aga toetust saavad need, kes registreerisid 2014. aastal. Kokkuvõttes oleme liikmetega ikkagi võitnud, kuna meil on ühine laomajandus, ostame soodsamalt seemneid, väetisi jms.

Miks pole Eestis ühistuline tegevus hoogu sisse saanud?

Minu arvates on konkureerivatel lähipiirkonna ettevõtjatel keeruline omavahel kokkuleppele saada. Kui konkureeritakse maa või millegi muu pärast, siis pole koostööd teha lihtne. Suured ühistud haaravad tegijaid üle Eesti ja seetõttu ei mängi omavahelised suhted nii suurt rolli.

Populaarne

Tagasi üles