Vaibakuduja peab ka postipunkti

Vaibakuduja Kulla Altmäe armastab värve. Foto: Reet Saar

Rootsipunane valgete kantidega Rohuaia talu Kullamaa keskuses juba märkamata ei jää. Verandaukse kohal olev tekst annab teada, et siin on Kulla vaibatuba, majale kinnitatud teine silt viitab ka postipunktile.

Tuulekojast astub külastaja kohe töötuppa, mille ühes nurgas troonivad kangasteljed, seintel ja teises nurgas püüavad pilku valmis vaibad.

Kududes müügile ei mõtle

Põlvast pärit Kulla Altmäe läks 1990. aastate algul sõbrannaga kohalikku käsitöötuppa, kus naised käisid vaipu kudumas. Seal valmisid esimesed vaibad, aga tuli ka meelde, et kuuris on omalgi kangasteljed olemas. Ta tassis teljed tuppa ja ootas, et keegi tuleks appi neid kokku panema, aga lõpuks laenutas raamatukogust raamatu ja selle abil sai töö tehtud. «Ma pole ühelgi kangakudumiskursusel käinud, olen täielik iseõppija. Mulle meeldib väga lugeda, kõige põhjalikumalt olen elus lugenud kangakudumise raamatuid,» meenutab Altmäe algust.

Vaibakudumine haaras niivõrd, et naine jättis kondiitriameti ja hakkas FIEna tegutsema. Tõsi, vahepeal ta loobus sellest, sest sotsiaalmaksu tasumine käis üle jõu, aga nüüd on ettevõtjana uuesti alustanud.

Esimesed tööd olid klassikalised triibuvaibad, nüüdseks on kuduja jõudnud isikupärase stiilini. Tema värviküllast loomingut ilmestavad vaipadesse kootud ruudud, millesse viimasel ajal on hakanud lisanduma rahvariideseelikute värvides triipe. Taevatähtedest inspireeritud ristikesed ja päikesekiired oleksid kui vaibale tikitud, mõni vaip on nagu piltmaal. Jah, vaibakudumine on küll teenistus, aga «kududes ei mõtle ma mitte kunagi müügile või et koon neid kellelegi teisele, koon neid alati endale». Esimestele vaipadele pani Altmäe isegi nimed ja tegi juurde luuletused. Praegugi on nii, et kui keegi tahaks äsja valminud vaipa osta, siis seda kohe müüa ei raatsigi, niivõrd on see veel südame küljes. Üks omapärasemaid tellimusi oli Viluste kooli võimla akustika parandamiseks lae alla kootud triibulised ribad, üle saja meetri. Aastate jooksul on olnud mõned Altmäe vaipade näitused.

Mardilaada ootel

Käsitöölise elus on laadad tähtsad – ei saa ju ainult kududa, raha saamiseks tuleb müüa. Algusaastail käis ta suvel mitu korda kuus mõnel laadal müümas, nüüd tuleb aasta peale mõni üksik kord. Kindel koht aastaringis on Mardilaadal, see on eesti traditsiooniline käsitöölaat ja aasta peamine müügiaeg, aga ka aeg teiste käsitöölistega kokku saada. Ettevalmistused laadaks tähendavad praegu väga täpset päevakava. Naine lisab muheledes, et juba kondiitrikooli ajal tuli teha korraga mitut asja ja rööprähklemise oskus kulub praegugi ära.

Tänavu aprillikuust on Rohuaia talus postipunkt, mis on iga päev neli tundi avatud. «Mul on hea meel, et pakkumise vastu võtsin. Mõni päev on nii palju sagimist, et polegi aega telgede taha istuda. Mardilaadaks valmistumisel tõusen hommikul varem, et enne postipunkti avamist jõuaksin kududa,» räägib Altmäe. Ta koob postipunkti sulgemiseni, sealt edasi kuni magamaminekuni lõikab kaltsuribasid. Tööks vajaliku materjali hangib ja lõikab naine ise, siis on soovitud tulemus tagatud.

Kui Mardilaat selja taga, on aega hakata tellimusi täitma, samuti võib uusi ideid proovida. Vaibakudumise kõrval keedab naine seepi ja valab küünlaid.

Laadad on hea koht uute tellimuste saamiseks, kuid need on väga väsitavad. «Kui tuled tühjana koju, aga ostja helistab ja kiidab, et mu vaibad sobivad ta kodus igasse tuppa, siis annab see kohe energiat juurde.» 25 aastaga on tekkinud püsikliendid. On perekond, kes tellib juba mitmendat korda ühesuguseid vaipu. Vahel helistavad möödasõitjad, kes põikavad ostmiseks sisse.

Enamasti on vaibad laiuses 79–85 cm, kõige laiemad on 90 cm. Suurem vaip maksab rohkem, seegi on üks kitsamate eelistamise põhjusi. Teine praktiline põhjendus: 80 cm laiune ja paari meetri pikkune vaip mahub kodusesse pesumasinasse.

 «Mulle meeldivad kaltsuvaibad, sest kududes saan nii palju värvitoone kokku sobitada. Vaibakudumine on üksildane töö. Lased kätel käia ja heietad mõtteid,» ütleb Kulla Altmäe. Kui küsitakse, kust ta ideed tulevad, on vastuseks kõlanud, et kui teaks, siis oleks kogu aeg seal.

Viimased neli aastat on naise suureks kireks aed. Nende pere kutsuti eelmisel aastal Eesti kaunimate koduaedade tunnustamisele. Ta vaatab internetist aiafilme, uurib aia- ja vaibaraamatuid. Internet võib olla huvitavaid leide täis, aga Altmäe kindel hoiak on, et «neid võib vaadata, aga teise inimese loomingut oma ideeks üle võtta ei saa».

2005. aastast käivad abikaasad tsikliga reisimas. Hiljuti osteti Harley Davidson ja viimane teekond viis Šveitsi. Unenägudes sõidab Kulla uljalt tsikliga, päriselus piirdub tagaistmega. Mootorrattaluba pole tal üsna proosalisel põhjusel – nääpsuke naine lihtsalt ei ulata üht kangi vajutama.