Piimanädal: rohke piimaanniga lehm ei ole rammus

Eesti kauneima lehma valimine Viss 2017. Esiplaanil kauneim punast tõugu lehm Marga Tartu Agrost. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Lehma piimaanni suurus oleneb looma tõust, kaswatamisest, elutingimustest, toidust ja lüpsiwiisist. Looma juures wälimus ei peta, kirjutab 1933. aastal ajaleht Maa Hääl. Ajastu vaimu edasiandmiseks on toimetus säilitanud vana kirjaviisi.

Kaswatamine wõib küll häid omadusi süwendada, ei saa aga niisugusest wasikast head piimalehma, kelle kehaehitus nõuetele ei wasta, sellepärast on eluwasika wäljawalimise kui ka lehma ostmise juures hea piimalehma tundemärkidel oluline tähendus. 

Kus ostmisel karjakontrolli ja tõuraamatu andmed saadawal, on need muidugi mõõduandwad, muidu tuleb aga wäliste tunnuste järele otsustada.

Hea piimalehma tagumine poolkeha on suurem ja jämedam esimesest, üldine wäljanägemine on õrnapoolne, elaw ja närwiline, sääred peened. Suurem tagumine poolkeha on tundemärgiks, et seal suur tegew piimaaparaat asub ja keha tähtsamaks osaks saanud. Selle läbi jääb esimene poolkeha peenemaks. Pea ei ole suur, kõrwad õhukesed, aga mitte lühikesed, sarwed peened ja mitte pikad. Saba on pikk, tihedalt karwadega kaetud. 

Suur rippuw udar jämedate nisadega ei ole weel rohke piimaanni tundemärk. Parem on keskmine, neljatahuline, alt ümar udar, mille keskmise suurusega nisad trehtritaoliselt asetuwad ja enne lüpsi mitte loodis ei asu, waid endid wäljapoole hoiawad. 

Mida kõrgemale udar saba juurika poole ulatab, seda parem. Hea piimalehma udar on katsudes nagu raswane ja seda katab wähe silmapaistew, lühike, pehme ja läikiw ude. Lisanisad kuuluwad ka heade tundemärkide hulka. 

Tähendust piimaanni kohta on ka looma nahal, kas see õhuke wõi paks on, mida wõib katsudes ära tunda ja näha kahel pool ta kaela olewatest woltidest. Õhukesel nahal on tihedad ja peened, paksul harwad ja jämedad woldid.

Paksu nahaga loom tarwitab toidu enese nuumamiseks, õhukese nahaga loom annab rohkem piima. Paksu nahaga lehln on hea nuum-, aga mitte piimaloom. Sellepärast ei ole rohke piimaanniga lehm rammus. Tuleb ette, et mõni ennast nii wälja lüpsab, et werewaeseks jääb ja iseäranis sagedasti tiisikusele allub. Noorel loomal on aga nahk paksem kui wanal. Hea piimalehma karw on lühike, pehme ja läikiw. Wanapoolsetel lehmadel lähemad suu- ja silmaümbrused paljaks, mida ka heaks tundemärgiks peetakse. 

Sarwede suurusest oli juba juttu, aga nende wälimisel kujul on weel teine tähendus. Sel ajal, kui lehm lüpsab, jääb sarwe kasw tagasi, ja sellesse tekib pügal, mis seda sügawam on, mida rohkem lehm piima annab ja seda laiem, mida kauem lüpsi ajajärk. Selle wastu näitawad pügalate wahel wõrud aga, millal lehm kinni oli. Sellest järgneb, miks ahtratel need wahed on laiad. 

Et lehm harilikult kolmandamas eluaastas lüpsma tuleb, siis wõib, teatawasti selle juures pügalaid arwates, ta wanust ära tunda. 

Et aga loomal hea piimaanni tundemärkidest hoolimata sisemised wead wõimad olla, siis ärgu jäetagu ostmise juures proowilüpsi tegemata, kus see on wõimalik. 

Peale selle teadku iga lehmapidaja, et kõige parema piimaanniga loom selle tulusa omaduse kaotab, kui tal alalhoidwad ja soodustawad elutingimused wõi toit puudub, ehk lüpsi wiis ta piimaaparaadi tegewust sulgeb. 

Soe ja walge laut, puhas õhk, hea ase, hea ja kohane toit, rahu ühelt poolt ja kolm korda ikka ühel ajal päewas lüpsmine, nisadest piima wäljalitsumine, mitte neist tirimine, on peaasjad.

Ilmus esmalt: Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 20, 15 veebruar 1933