Pisaraid puistav Peipsi sibul

Konstantin Avvo sõnul on Peipsi sibula toitainesisaldus kuni poole suurem kui näiteks kaubanduses levinud Poola sibulal. Foto: Kristina Efert

Tuhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse järvepõhjas settinud mudakihi, mis on hästi sobiv imehea ja väärtusliku sibula kasvatamiseks.

Peipsiääre vallas elab 670 inimest, see ongi sibulakasvatajate piirkond. „Kõik kasvatavad siin, sõltumata usutunnistusest,” räägib Kolkja mees Konstantin Avvo, keda kõik teavad Kostja nime all. Mees on palju teinud Peipsi sibula tutvustamiseks ja kaitsmiseks.

Mees räägib vene ja eesti keeles. Ta tutvustab meelsasti vanausuliste traditsioonilisi sibulakasvatusvõtteid ja tänapäevast tööd. Tema juures käiakse grupikaupa sealse eluga tutvumas.

Kostja sibulatalu asub Kolkjas tuntud sibularestorani taga väikese külatänava lõpus. Kostja tuli siia Pauli talu arendama mõned aastad tagasi. Tema abikaasa on siit pärit ja sai talu päranduseks vanaemalt.

Kostja on ise pärit Kallastelt ning elabki poolenisti Alatskivil ja poolenisti Kolkjal. Maja remontimise käigus leidis ta voodrilaudade vahelt plekist sildi, mis kinnitab, et majas on tegutsenud Omavalitsuste Kinnituse selts, mille pikk nimi oli Eesti Omavalitsuste ja Ühistegeliste Asutuste Kindlustuse Aktsiaselts OMA.

Labidas kätte ja peenraid tegema

Kui Kostja Kolkjale tuli, nägi ta, kuidas naised teevad rasket tööd. Alguses otsustas, et abistab neid, aga siis mõtles ise kasvatama hakata.

Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastab 0,17 hektarile. Kostja hoolitseb ühe sellise peenralapi eest. Kui abikaasa vanaema veel elas, oli maalappe talus viis. Aga juba üksainuski on päris suur maalapp. „Ei jõua üksi rohkem labidaga kaevata,” sõnab Kostja.

Sibulakasvatamine sai Peipsi ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 150 ja võib-olla rohkemgi aastat tagasi Venemaal tööl ja tõid sealt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi ʻBessonovskiʼ, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga püsivalt suuri saake andma.

Selle kasvatamine levis ka Peipsi läänekaldale, kus on hästi omapärane muld, mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel askeldatakse, on siiski paar tuhat aastat vana ja see ulatub praegusest Peipsi kaldast poole kilomeetri kauguseni. Sellel on kuni poolemeetrine mullakiht, mille all on liiv. Kostja enda talu on Peipsi kaldast paarisaja meetri kaugusel.

Peipsi sibulast on Jõgeva sordiaretusinstituudis aretatud sibulasort ʻJõgeva kolm’, mille kirjeldus ja omadused peaksid olema sarnased Peipsi-äärse sibula kirjelduse ja omadustega.

Aga see sibul peaks olema kollane, Peipsi sibul on kohati ka roosa või lilla. „Ju on siis ajapikku segunenud,” sõnab mees.

Uuri välja, kust Peipsi sibul pärit on!

Kostja sõnul on Peipsi sibula toitainesisaldus kuni poole suurem kui näiteks kaubanduses levinud Poola sibulal. „See on ka põhjus, miks me hakkasime taotlema toidukvaliteedi kava ja kaitsma oma kaubamärki,” räägib Kostja.

Siis aga selgus, et seadus lubab meie kaubamärki ka teistel kasutada.

Sama kaubamärgi all hakati müüma ei tea kust tulnud sibulat, mille kokkuostuhind jäi 50–60 sendi juurde kilogrammilt. Sellise hinnaga saab kasvatada ainult keemiaga töödeldud sibulat.

„Me katsume keemiat mitte kasutada, selle vastu aitab käsitöö ja kõrged peenrad,” selgitab Kostja.

Kõrged peenrad tähendavad poole meetri kõrguseid mullapeenraid, mida igal aastal ringi songitakse. Seega mulda jäänud vanad jäätmed muutuvad väetiseks. Lisaks väetatakse peenraid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul eheda sõnnikuga. Võiks ka tihemini, aga sõnnikut pole piisavalt saada.

Peipsi sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Väävel on see, mis hakkimisel õhku paiskub ja silmast pisara välja kisub. Praadimise käigus väävliühendid kaovad ja tulemuseks jääb magus maitse. Seetõttu on Peipsi sibulast tehtud pirukad nii magusad, justkui oleks neisse suhkrut lisatud.

Neid oskab imehästi ka Kostja abikaasa valmistada. Kellel huvi, helistagu Kostjale ja telligu  pirukad ette. Need on seda väärt!

Isegi laadal ja turul saab petta

Suuremate kasvatajate toodang ulatub Peipsi ääres kuni 4000 kilogrammini. Mõned vanemad inimesed kasvatavad ka paarsada kilo aastas.

Peipsi ääres kasvav aastane saak ulatub 50–60 tonnini. Kostja on mõned aastad tagasi ühelt hulgimüüjalt kuulnud, et hulgilaod väljastavad sama koguse sibulat ainuüksi ühes nädalas.

Kogu Peipsi ääres kasvatatav sibul ei jõuagi eestlaste toidulauale, palju läheb välismaale. Legendaarne on Peipsi sibul näiteks soomlaste hulgas. Soomes graniidi peal teatavasti sibul kasvada ei taha ja juba ajaloost on teada, et põhjanaabrid käisid lotjadega üle lahe ja mööda Narva jõge Peipsi ääres sibulat ostmas. Nüüdki, kui Helsingis müüakse laatadel talukaupa, siis Peipsi sibul on seal hinnas. Hind, mida soomlased on nõus maksma, on Kostja sõnul korralik. Samuti käivad Peipsi sibulat ostmas lätlased.

Kahjuks müüakse meie oma kodumaistel laatadel-turgudel Peipsi sibula pähe ka mujal kasvatatud sibulat. Kostja on palju mõelnud, kuidas seda kontrollida. Nimekiri Peipsi-äärsetest kasvatajatest on olemas ja põhimõtteliselt saaks selle järgi kontrollida, aga Kostjale on öeldud, et enne keegi uurima ei hakka, kui pole kaebust esitatud.

Väga palju reedab tegelikult hind. Tuttavad on sibulakasvataja käest küsinud, kas turul 80 senti maksev sibul võib olla pärit Peipsi äärest. Vastus on kahjuks ei, sellise raha eest ei tasu omal jõul labidaga peenraid tehes sibulaid kasvatada.

Peipsi sibula hind ulatub kahe euroni kilo eest või jääb pisut alla selle. Praaksibulat, millel koor lahti tulnud, saab ka odavamalt. Paarikilosed punutud vanikud maksavad viis-kuus eurot.

Eestlastel on alati võimalus Peipsi äärde kohale sõita ja sibul sealt varuda. Nii on kõige kindlam, et petta ei saa. Eesti kaubandusvõrgust õiget Peipsi sibulat naljalt ei leia.

Veel mõned aastad tagasi vedas Kostja sibulat laiali üle Eesti, aga enam ta sellega ei tegele, sest ei tasu ära. „Inimestele meeldib siia tulla, uurida, kus sibul kasvab, kus kuivab,” räägib ta.

Kauaks ei jätku

Aga sibula varumisega tuleb igal aastal kiirustada, sest nüüdseks, oktoobri keskpaigaks on sibul peaaegu otsas. Aga millal sibul täpselt valmib, on Kostja sõnul raske öelda. Läinud aastal hakkas ta korjama augusti keskel, tänavu paar nädalat hiljem. Kokku võtab korjamine paar nädalat, aga sellega ei ole töö kaugeltki läbi. Järgneb kuivatamine ja võitlus umbrohuga, mis kestab kuni öökülmadeni.

Kostja räägib, et kasvataja jaoks on kõige mugavam müüa sibulat otse peenralt. Siis ei pea kuivatamisega vaeva nägema ja sibul on ka raskem.

Aga ostja peab arvestama, et selline sibul ei säili. Paariks nädalaks võib niimoodi varuda, aga talve need kindlasti üle ei ela, sest tekib kaelamädanik.

Tänavune saak oli Kostja sõnul enam-vähem, aga kuna suvi oli hästi vihmane, siis on sibul porine ning vajab korralikku kuivatamist.

Alguses kuivab sibul paar nädalat õues restidel tuule ja päikese käes, aga siis viib Kostja need puukuurist ehitatud kuivatisse, mida kütab talv läbi, hoides seal üle 20kraadist sooja. Kel aga kuivatit ei ole, kuivatavad ja hoiavad sibulat üle talve toas, nagu vanasti, lae alla riputatud restidel.

Kostja iseendale sibulat eriti ei varugi. „No eks me ikka midagi jätame endale, enamasti praaksibula,” räägib ta ning lisab, et on justkui metsamees, kes klientidele müüb väärtuslikku kasepuitu, aga oma ahju kütab roigastega.

Peipsi sibulast

Peipsi pesasibulal on kolmeaastane kasvatustsükkel.

Kevadel külvatakse must seemne. Sügisel on saagiks sevok ehk tippsibul. Kevadel istutatakse sevok mulda. Teise aasta sügisel on saagiks seemnesibul. Kolmanda aasta kevadel istutakse maha seemnesibul. Sügisel on saagiks võborka ehk söögisibul. Väikseid mugulaid võib kasutada sevokina. Suures pesas on kolm-neli sibulat.