Kukerpuu toidab, ravib ja värvib

Tänu suurele pektiinisisaldusele sobivad kukerpuu marjad tarretise valmistamiseks, veel võib neist valmistada moose, kompotte ja mahla, isegi likööri ja veini. Foto: Ants Liigus

Kukerpuu, rahvakeeles ka baburitsk (Berberis) või äädikamari on umbes 170–190 liigiga taimeperekond kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonnast, kuhu kokku kuulub 11 taimeperekonda.

Kukerpuud on heitlehelised või igihaljad asteldega lehtpõõsad, harva madalad puud, mis on levinud peamiselt põhjapoolkeral. Õied kollased, marjad (viljad) punased või mustad, söödavad, õunhapperikkad, leiavad kasutust toidus ja toiduainetööstuses. Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad selle punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega ja paljudes tööstusharudes hinnatud. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köha leevendav lutsukomm „Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud.

Toorete kukerpuuviljadega saab nahka, siidi, puu- ja lambavilla kollaseks värvida. Küpsed kukerpuumarjad annavad punase värvi. Kukerpuumahl säilib hästi ka suhkruta ja seda võib kasutada äädika aseainena marineerimisel, siit hariliku kukerpuu marjade rahvalik nimetus – äädikamarjad.

Eestis kasvab looduslikult harilik kukerpuu (Berberis vulgaris), mida kui kõrreliste roosteseene vaheperemeestaime on püütud looduses hävitada, eriti viljapõldude lähedalt. Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Eestis eriti rohkesti mandri loodeosas. Kasvab loodudel, metsaservades, hõredates metsades, teeservades ja võsastikes. Harilik kukerpuu kasvab 1–3 (5) m kõrguseks tugevalt harunevaks põõsaks.

Viljad on kirgaspunased elliptilised 0,8–1,2 cm pikkused marjad, mis valmivad septembris ja oktoobris. Marjas on kaks, harvem kolm seemet. Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. Kasutatakse sageli ka haljastuses, aretatud mitmeid kultuurvorme ja sorte. Külmakindel. Valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid muldasid, vastupidav heitgaasidele ja tahmale.

Harilikku kukerpuud paljundada seemnetest või kännuvõsudest. Seemned külvata peenrale kohe sügisel, aga võib ka kevadel, kuid siis on vaja seemneid eelnevalt stratifitseerida. Tasuks teada, et punaselehelised sordid haigestuvad jahukastesse vähem. Et punaste ja kirjude lehtedega sortidel oleks kena erk lehevärv, soovitab Räpina Aianduskooli õppejõud Andres Vaasa kärpida eelmise aasta oksi neljandiku kuni poole võrra tagasi. Siis kasvavad tugevad värvikate lehtedega võrsed. Samuti tuleb põõsaid regulaarselt harvendada, lõigates välja vanemaid oksi. Liiga tihedaks kasvanud vananevaid põõsaid on vaja noorendada, lõigates kogu põõsa 5 cm kõrguselt maha.

Vaasa soovitab enam kasvatada maitsvate viljadega ja samas külmakindlaid liike, nagu amuuri kukerpuud (B. amurensis).

Iluaianduses kasutamine

Sageli võib kukerpuid näha linnaparkides. Seal torkab see silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata kukerpuuliikide tumepunaste, kirjude ja lausa harilikust kukerpuust tundmatuseni erinevate lehtedega vorme ja sorte. Kukerpuud kannatavad hästi pügamist ja nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Kukerpuud mõjuvad paremini rühmiti istutatuna, jättes esiplaanile punaselehelisemad sordid. Ühekaupa istutatuna sobivad kauni võraga kompaktsemad, erksavärviliste lehtede ja ebatavaliste marjadega põõsad.

Kukerpuu näeb eriti efektne välja koos eri võrakujude ja varieeruva lehevärvusega põõsastega, mille nõudmised kasvutingimuste suhtes sarnanevad kukerpuu omadega: kibuvitsad, enelad, sõstrad, sirelid, mahoonia ja deutsia.

Raviomadused

Meie kodumaistest marjadest sisaldavad kukerpuu omad kõige rohkem orgaanilisi happeid (6,6–14%), neist põhiliselt õunhapet, vähem viin- ja sidrunhapet. Jõhvikate happesisaldus on kõigest 3–3,5%. Samas aga sisaldavad kukerpuumarjad 4–7% suhkruid, jõhvikad vaid 2,4–4,7%.

C-vitamiini sisaldus on kukerpuumarjades küllalt kõikuv, 15–50 (150 mg%), olenedes suve klimaatilistest oludest, ületades siiski märgatavalt jõhvikaid. Nagu jõhvikad on ka kukerpuumarjad looduslikud palavikualandajad. Makroelementidest tasuks esile tõsta suurt kaaliumisisaldust (kuni 35 mg%), mikroelementidest on piisavalt rauda, niklit, titaani, baariumi, vanaadiumi, tsirkooniumi, vaske ja magneesiumi.

Kukerpuu vilju ja lehti tarvitati ravimina juba ammustel aegadel Babüloonias ja Indias, kuid eriti kõrgelt hinnati kukerpuud keskajal, kui ilmnes selle malaaria- ja kollatõvevastane toime. 1612. aastal andis Vene tsaar Aleksei Mihhalovitš käsu kasvatada kukerpuud kõikides apteegi- ja kloostriaedades. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Kukerpuu koor on mürgine. Rahvameditsiinis on kukerpuumarjad jämesoolepõletiku ehk koliidi tunnustatud looduslik ravim.

Ravimtaimena on kukerpuu hinnatud eelkõige alkaloid berberiini sisalduse tõttu, mida leidub kõige rohkem juurte koores. Berberiin avitab maksa ja sapiteede põletike ning sapikivide korral, sellel on antibakteriaalne ja immuunsüsteemi tugevdav võime, peatab sisemist verejooksu, alandab vererõhku ja soodustab sapi eritumist. Seda tunnustab ka teadusmeditsiin. Peale berberiini on kukerpuus veel kümmekond alkaloidi.

Rahvameditsiinis kasutatakse kukerpuu vilju uriini- ja sapieritust soodustava vahendina. Samas toimivad marjad ja nende mahl nõrga lahtistina. Kukerpuuveinigi soovitatakse juua kõhukinnisuse, maksa-, sapi- ja seedekulglahaiguste korral. Kukerpuu marjad ja mahl on kasulikud südame- ja veresoonkonnahaigetele. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringet parandav toime.

Kukerpuu viljade, lehtede ja juurte tõmmised ja leotised kutsuvad esile emaka kokkutõmbeid. Järelikult peavad rasedad hoiduma kukerpuuga ravimisest. Samuti ei sobi kukerpuuga ravimine inimesele, kelle veri hüübib väga kiiresti. Lehti korjatakse ravi eesmärgil pärast õitsemist, juuri aga sügisel. Õieteed aga soovitas rahvameditsiin juua südamehaigetel.

Turgutava vitamiinitee valmistamiseks võta 1 kuhjas tl kuivatatud marju või lehti (nende segu), vala peale klaas keeva vett ja lase jahtuda toatemperatuurini, kurna. Soovi korral magusta meega. Joo 3 korda päevas 0,5–1 klaasi korraga kahe nädala jooksul külmetushaiguste profülaktikas ja muidu väsimuse korral.

Mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve korral soovitatakse kuivatatud marjadest valmistatud keedust. Keeduse valmistamiseks võta 2 sl kuivatatud peenestatud marju, peale vala klaas keeva vett ja keeda tasasel tulel 30 minutit, kurna ja jahuta. Joo ¼–½ klaasi korraga enne sööki.

Maksahaiguste korral soovitatakse juureteed. Võta ½ tl peenestatud kuivatatud juurepuru, peale vala klaas keeva vett ja keeda tasasel tulel 30 minutit, kurna. Lisa niipalju keeva vett, et saaks algse koguse. Keedust säilita külmikus ja tarvita 1 tl enne sööki 3 korda päevas. Sama keedus ja samas annuses aitab ka bronhiidi ja kopsupõletiku korral.

Peaaegu kõigis tunnustatud ravimtaimeraamatutes mainitakse ära kukerpuuessentsi kui ühte parimat sapieritust soodustavat looduslikku vahendit. Essentsi valmistamiseks soovitatakse võtta 1 osa kuivatatud lehti ja peale valada 10 osa kanget alkoholi. Tõmmist lase kinnises nõus pimedas 2 nädalat seista ja siis kurna. Kasuta 1 sl korraga 3–4 korda päevas 10–15 minutit enne sööki.

Kukerpuumarja juurekooretõmmis. Võta 100 g kuivatatud juurte koort, vala peale 1 liiter kuiva valget veini ja lase kinnises nõus toasoojas 1 kuu seista (aeg-ajalt loksuta). Seejärel kuumuta tihedas keedunõus ja keeda aeglasel tulel 30 minutit, jahuta ja kurna. Tarvita 1–2 sl korraga 3 korda päevas enne sööki. Tõmmis tõstab söögiisu, ravib soole- ja neeruhädasid.

Kukerpuumarjad toidus

Tänu suurele pektiinisisaldusele sobivad need tarretise valmistamiseks. Veel võib kukerpuumarjadest valmistada moose, kompotte ja mahla, isegi likööri ja veini. Arvestada tuleks, et kukerpuumarja seemned muudavad purustamisel ja keetmisel mahla kibedaks. Varematel aegadel valmistati mahlast haigetele haput värskendavat jooki. Marju lisati kapsastele hapendamisel. Noorte võrsete värsketest hapudest lehtedest keedeti kevadel suppi ja tehti salatit. Peale marjade on toidupooliseks noored (enne õitsemist kogutud) kukerpuulehed, mida kasutatakse kevadiste salatite ja suppide valmistamisel. Näiteks on prantsuse kokaraamatuist leida vastavaid retsepte. Kuivatatud ja siis hakkmasinaga jahvatatud kukerpuumarjapulber on paljude Kesk-Aasia rahvaste köögi üks maitseaineid, millega hapustatakse-maitsestatakse nii praade kui ka magustoite, suppe ja salateid.

Naturaalse tarretise ehk želee saamiseks aseta küpsed marjad keedunõusse ja 1 kg marjade kohta lisa 1,5–2 klaasi vett ning kuumuta, kuni marjad on täiesti pehmed. Marjad suru läbi tiheda sõela, eraldamaks seemned. Püree vala laiemasse madalamasse keedunõusse, 1 kg püree kohta võta 1,5 kg suhkrut. Kuumuta tasasel tulel pidevalt segades kuni keemahakkamiseni, keeda 15 minutit. Nüüd lase jahtuda toatemperatuurini ja kuumuta uuesti tasasel tulel kuni keemahakkamiseni ja keeda želee lõplikult valmis (kuum tilk hangub külmal taldrikul). Valmis želee vala väiksematesse laiema suuga purkidesse ja sulge õhukindlalt.

Sordid

Harilikul kukerpuul on mitmeid dekoratiivseid sorte.

‘Atropurpurea’ lehed on kogu kasvuaja tumepunased. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.

‘Marginata’ lehed on valge-rohelisekirjud. Vajab poolvarjulist kasvukohta.

‘Variegeta’ lehed on kollase-rohelisekirjud. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.

‘Alba’ viljad on valged kuni kollakasvalged.

‘Lucia’viljad on helekollased.