Aeg korjata kadakamarju

Kadakamarjadest ja okastestki valmistatakse siirupeid ja soolasid, millega maitsestatakse kodu- ja metsloomade liha ning kala. Foto: Tairo Lutter

Kadakakäbisid, mida rahvas marjadeks kutsub, saab koguda septembris-oktoobris, aga neid võib leida veel talvelgi. Tumesinised marjad valmivad kadakal 3–5 aasta järel.

Neid saab koguda mitmel moel. Mina võtan ühte kätte laia suuga kausi või kergema kasti ja teise kätte panen nahast ehituskinda, millega hõõrun sinised marjad oksa küljest lahti oksa all olevasse kaussi. Hiljem sõelun okkad ja sodi välja. Selleks sobivad ka poes müüdavad suurema auguga metallsõelad.

Edasi lähevad marjad kuivama. Parem on kuivatada neid soojas toas umbes kuu aega. Kuivatis 30 kraadi juures. Kui on kõrgem temperatuur, kipuvad eeterlikud õlid lenduma.

Kadakamarjad on kasutusel nii ravimina kui ka maitseainena. Neis on suhkruid, eeterlikke õlisid, tanniine, flavonoide, terpeene, vaike, mineraalaineid: rauda, vaske, tsinki, mangaani.

Ravimina kasutatakse kadakamarju tee, tõmmise, siirupi ja tinktuurina. Seespidiselt parandab neerude tööd, suurendab uriinieritust, soodustab sapinõristust, aitab mikroobe hävitada.

Soodustab seedimist, takistab mao- ja soolegaaside teket. Reuma, ishiase ja podagra korral tarvitatakse vett väljutava vahendina, rahvameditsiinis suhkruhaiguse ja ateroskleroosi vastu, samuti menstruatsiooni soodustamiseks.

Tee valmistamiseks võetakse 1 tl marju ja valatakse üle tulise veega, lastakse termoses või kaane all 15 min tõmmata. Päevane annus on 2–10 g marju, aga liialdada ja pikka aega järjest kasutada ei tohiks.

Vastunäidustatud on kadakamarjad neerupõletiku, soolepõletike ja haavandtõve põdejale. Ettevaatlik tuleb olla ka kõrge vererõhu, südamepuudulikkuse, nahahaiguste, kõrge palaviku ja raseduse korral.

Välispidiselt on kadaka eeterlikku õli ning marjadest ja okastest valmistatud tõmmiseid kasutatud salvides ja õlides, millega määritakse reuma tõttu valutavaid liigeseid. Saunas on hea kadakavihaga vihelda, enne tuleb viht kuumas vees pehmeks leotada. Närvivalu ja tselluliidi vastu lisatakse vannivette kadaka eeterlikku õli, seda peab enne õlis või rõõsas koores lahjendama, et õli kuumast veest ei lenduks.

Kadakamari on väärt maitseaine, eriti Põhja-Euroopa köögis. Kadakamarjadest ja okastestki valmistatakse siirupeid ja soolasid, millega maitsestatakse liha, kala, küülikut, ulukeid. Kadakamarjajahu saab lisada leivatainasse.

Kadakamarjadega on maitsestatud ka džinni, õlut ja muid jooke. Ise teen kadakamarjadest siirupit, selleks hautan neid 80–90 kraadi juures 8–9 tundi, siis kurnan. Lisan pektiiniga suhkrut ehk moosisuhkrut, sidrunimahla või muud haput mahla, keedan veel 10–15 minutit tasasel tulel ja siis panen purki. Selline siirup sobib juustuga, aga ka liha või kalaga. Kadakamari passib ka marinaadidesse ja hapukapsa sisse.

Karepa Ravimtaimeaia üks menukamaid tooteid on kadakasool, sedagi on lihtne teha: kuivatatud kadakamari pulbriks jahvatada, segada sama koguse soolaga ja ongi valmis. Kadakasoola on mugav kasutada ahjupraadi tehes, aga ka salatis. Sauna minnes võib purgi kaasa võtta, et end pärast lavalt tulekut soolaga sisse määrida, 5–10 minutit seista lasta ja seejärel maha pesta. Mõjub tselluliiti vähendavalt ja aitab reumast valutavaid liigeseid.

Vanarahvas uskus, et kadakal on kaitsevõime. Oksi kasutati saunas ja suitsuga aeti välja kurje vaime, tänapäeva mõistes vast viiruseid ja pisikuid. Veel usuti, et ilmaasjata ei tohi kadakaoksa murda ega puud lõhkuda, see toob kaasa õnnetuse.

Samas pakuvad kadakad oma vilju iga sügisel ja patt oleks neid mitte koguda ja kasutada.