Ilmatark: Eesti ilma ja ilmastikku kujundavad tsüklonite seeriad

Foto: Urmas Luik

Atlandi ookeanil on aktiveerunud tsüklonaalne tegevus ja nii jõuavad läänetsüklonid järjestikku Põhja-Euroopasse. Need tekivad sageli seeriatena. Ka praegune aeg on selliste seeriate päralt, mistõttu kirjutan sellest nähtusest lähemalt.

Tsüklonite seeriad, mis tekivad sagedamini ja on selgemalt väljendunud sügisel ja (soojal) talvel, on väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes ja võimaldavad muu hulgas prognoosida ilma. See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus, st erinevate õhumasside vastasseis (kui atmosfäär on barokliinne, siis on sagedasti fronte ja tsükloneid – sellised piirkonnad on maakeral suurematel kesklaiustel ja polaaraladel), kujutades endast üksteisele järgnevaid tsükloneid. Väljakujunenud seeria puhul on tsüklonid korraga nähtavad igas arengustaadiumis: näiteks läänepoolseim on alles tekkiv, aga kõige idapoolsem on juba hääbunud. Iga järgnev tsüklon liigub (põhjapoolkeral) eelmisest tavaliselt veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda. Seeria koosneb tavaliselt 5–7 tsüklonist ja kestab umbes nädal aega.

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just sügisele ning pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist tavaliselt põhjapoolsemaid teid pidi – Arktika on külm, aga keskmistel laiustel on soe, mis tähendab seeria tekkeks soodsaid barokliinseid tingimusi. Samal ajal on Põhja-Ameerika poolel pikaajalisest keskmisest märksa külmem ilmastik (see on seotud Rossby ehk planetaarsete lainete vastasfaasilisusega eri mandritel).

Tsüklonite seeriate seaduspärasustega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni ühe või kahe nädala pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis iga järgmine tsüklon liigub seeriasiseselt tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine. Seeria võib lõppeda kolme stsenaariumiga, mis on järgmised: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas talvisema ilma; b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, mistõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhumass ka Läänemere regiooni, muutes ilma jahedamaks, või c) külmas õhumassis areneb antitsüklon, mis tähendab talvekuudel (november–märts) samuti karget ilma, sest jahtumine on ülekaalus.

Kui suudetakse ära tabada tsüklonite seeria algus, siis võimaldab see suhteliselt suurele regioonile koostada üsnagi usaldusväärse ilmaprognoosi. Näitena sobib praegune ilmastik: kuigi nädala alguses määras ilma Musta mere äärest saabunud lõunatsüklon, käivitus Atlandil uus tsüklonite seeria, mis hoiab ilma pikemat aega üsna sooja (tõsi küll, 6. oktoobri öösel tsükloni keskmes ilm selgines, mistõttu õhus oli mõnel pool 0–3 °C), sajuse ja tuulise, mis on oktoobrile kohane. Kuid 15. oktoobriks ilm muutub: Atlandil on tekkimas uus tsüklonite seeria (või on tegu väga aktiivse ja sügava tsükloniga), mis on suunatud Teravmägedele, tuues Eestisse väga sooja õhumassi. Seetõttu on mõneks ajaks öösiti sooja 10, päeviti 15 kraadi, kuid võimalik, et rohkemgi.