Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Käbliku meelispaik on rägune mets

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Poegadele tuuakse ämblikke ja pehmemaid putukaid, harva ka mullakakandeid. | FOTO: wikipedia

Mitmedki tihedamasse võssa või metsarägastikku sattunud seenelised on igal sügisel saanud kuulda kellegi linnu ärevat täristamist, mis võib väldata kasvõi terve minuti. Kui jääda paigale ja pisut seirata, siis võib tihniku servale ilmuda pisike pruun, oma lühikest saba iseloomulikult püsti hoidev lind – käblik, kellest esimesel pilgul ei usugi, et tema oli äsjakuuldud valju ja kestva hääle autor.

Pöialpoisi järel on ta üks meie väiksemaid linde, ainult 9–10½ sentimeetri pikkune ja kuni kümne grammi raskune. Ta on peaaegu üleni tumepruun, keresulestik ja saba tihedate tumehallide vöötidega, rinnaesine hallikas, nokk ja jalad kahkjaspruunid. Isas- ja emaslinnud on välimuselt peaaegu eristamatud.

Käbliklaste sugukonnas on 88 liiki, kellest vaid üks on levinud Vanas Maailmas. Meie käblikut arvatakse pärinevat samuti Ameerika mandrilt – ta esivanem on sealt Aasiasse tulnud kümnete tuhandete aastate eest üle kunagise Beringiana maasilla; see toimis kümnete tuhandete aastate eest valitsenud viimasel jääajal, mil maailmamere pind oli mõnikümmend meetrit madalam. Nüüdisajaks on käblik Euraasias laialt levinud, ulatudes Põhja-Aafrikassegi. Ent on iseloomulik, et talvitama meie käblikud Aafrikasse ei kipu, vaid veedavad talve parasvöötmes või vahemerelises kliimas.

Kogu areaali ulatuses võib nende koguarv küündida miljardini, kellest Eestile jagub veerand miljonit perekonda. Jah, käblikute puhul ei saa öelda, et nii ja nii mitu haudepaari, sest see liik on polügüüniline, see tähendab, et pesitsusajal on igal isakäblikul mitu kaasat. Meie käblikurahva põhiosa saabub lõuna poolt, mahedamatest talveoludest tagasi märtsis. Esmalt naasevad isalinnud, kes hõivavad sobivas elupaigas – eeskätt tiheda alusrindega puistutes – igaüks üsna suure territooriumi, nii et kahe isase vahemaa oleks vähemalt paarsada meetrit. Käblikud tegutsevad üsna varjatult põhiliselt võsarindes ja metsaalusel maapinnal, kuid laulupaik on ikka nähtaval kohal: kas kännutüüka otsas või puuvõrast välja ulatuval oksal.

Oma valdusest alatasa lauluga teada andes tassib iga isakäblik mitmesse sobivasse kohta – oksarisu sisse, varisenud puutüve alla või üleskerkinud puujuurte alla – oksaraokesi, kõrsi ja sammalt ning paneb sellest materjalist kokku 15 sentimeetri kõrguse ja kuni 13sentimeetrise läbimõõduga keraja „pesatooriku”. Käblikupesad asetsevad kaunis madalal, harva üle poole meetri kõrgusel. Paari nädala jooksul jõuavad pärale ka emased, keda on rohkem kui isaslinde, ja vaatavad koos territooriumi peremehega üle tema rajatud pesahakatised. Nende hulgast sobiva leidnud, asub emalind pesa lõpuni ehitama ja saab nädalaga valmis oma ümmarguse ulualuse, millel on tollipaksused samblast seinad ja katus ning kuhu pääseb küljel oleva ava kaudu. Pesa kuju järgi on lind saanud rahvakeelse nime „kummkäblik”.

Samal ajal peibutab isalind oma viledest, tärinatest ja trillerdustest koosneva lauluga teist ja vahel ka kolmandatki kaasat, kellel samuti laseb valida ühe oma pooleli jäetud pesadest. Muide, inimkõrvale tundub käbliku laul ühe kaunima linnulauluna ja enamjao hindajate poolt on see paigutatud neljandale-viiendale kohale. Emased ehitavad valitud pesa valmis, lisades peamiselt sisevooderdist, isakäblik aga tegeleb sel ajal vaid oma reviiri valvamisega ja võõraste isaste eemal hoidmisega oma „haaremist”.

Aprilli lõpul või mai alul on pesades 5–7 valgekoorelist peente tellispunaste täppidega ja tähnidega muna. Neid haub ainult emalind ja kahe nädala pärast kooruvad pojad – paljad ja suletud silmadega. Poegade toitmisest võtab osa ka isalind, kes aga peab end jagama ka kobarkonna teiste pesakondadega, nii et põhikoormus poegade kasvatamisel jääb ikkagi ema kanda. Poegadele tuuakse ämblikke ja pehmemaid putukaid, harva ka mullakakandeid. 15 päevaga saavad pojad lennuvõimeliseks ja jäävad mõneks ajaks oma territooriumile, ööbides reeglina pesas. Enamik emakäblikuid kasvatab suvel üles veel teisegi pesakonna. Noorlinnud aga hajuvad ja tegutsevad enamasti ühekaupa, hõlvates igaüks oma pisikest territooriumi, kust leiavad toiduks peale selgrootute ka marju ja seemneid.

Tagasi üles