Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Moelooja Katre Arula on loonud Põltsamaale oma maailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
"Põltsamaal elades võin olla õnnelik inimene, sest olen maandunud õigesse kohta, kuna siin on väga elujõulised käsitöötraditsioonid," sõnad Katre Arula. | FOTO: Erakogu

2016. aasta oktoobris toimus Tallinna Kultuurikatlas Tallinn Fashion Weeki galaetendus. Teiste Eesti tippmoeloojate seas tuli koos oma kollektsiooniga lavale Katre Meistrikoja perenaine Katre Arula Põltsamaalt. Kuidas jõudis väikelinna käsitöökoda pidav naine Eesti tippmoeloojate hulka?

Tallinn Fashion Week on Eesti moemaailma vaieldamatu tippsündmus, kuidas sellel osalemine muutis ühe väikelinna käsitöölise elu?

Ma ei pea ennast otseselt käsitööliseks, veel vähem moeloojaks. Pigem arvan, et olen leiutaja. Mulle meeldib õppida, kuid ei meeldi teha seda, mida mulle on keegi õpetanud. Mulle meeldib teha teistmoodi asju ja mõelda välja uusi tehnikaid. Näiteks Katre kindakirja tehnika, mida keegi teine maailmas ei tee. Mul pole niipalju aega, et kedagi kopeerida.

Tallinn Fashion Weekil olin esimest korda ja pärast seda hakkas mu kollektsioon oma elu elama. Tuli päris palju tellimusi ja mitmed muusikud hakkavad minu kleiti kandma, üks kleit oli näiteks tantsupeol muusik Meelika Hainsoo seljas. Sellised moeüritused on hea reklaam, kuna nendega kaasneb suur meediakajastus, mis on mulle omajagu mainet toonud. See on mulle suur kompliment, et moepäevadel osaleda sain. Järelikult läheb minu looming korda.

Kleidikollektsioon kandis nime „Festival Day”, seega nagu pidu sinus eneses?

Jah, kollektsiooni tutvustuses kirjutasin, et olen inspiratsiooni saanud suvistest muusikafestivalidest ja nendega kaasnevatest erilistest hetkedest. Kuid pigem andis kollektsiooni loomise algtõuke see, kui igavalt inimesed riides käivad. Samas tehakse ju nii vingeid esemeid, seetõttu võiks iga päev meie elus olla pidupäev. Naised võiksid olla naiselikumad, mehed mehelikumad, näiteks. Meie elu on üürike ja seda võiks ägedamaks teha kasvõi sellega, et käia teistmoodi riides.

Äsja pälvis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkursil „Eesti-keha-kate2” parima töö tunnustuse sinu „Sõlelugu” ja see kleit on sinu jaoks väga isikliku looga.

Konkursi žüriid vaimustas selle kleidi lugu ja tõenäoliselt ka meetod, kuidas seda edasi andsin. Tegelikult on kõik mu esemed looga: mul on üks setoteemaline kleit, kus õmblesin nööbid kahe kanga vahele sümboliseerimaks vaese seto naise ehteid. See kleit on mälestus minu vanavanaemast, kes oli puhast verd seto, vaene talutüdruk ja läks mehele rikkale sepale. Sepa pere ei nõustunud abieluga ja noored põgenesid Setomaalt. Kuna seto naistel on rind rikkalikult hõbeehetega ehitud, siis mina mõtlesin, et minu vanavanaemal võiks olla vaese seto naise kleit, kus kahe riidekihi vahele on õmmeldud nööbid, mis meenutavad seto hõbesära. Kui kleit oli Tallinnas Hobusepea galeriis näitusel, siis sai see tänu omapärasele ideele üsna suure huvi osaliseks, kuna kõnetas inimesi. Tegelikult mul on tõesti näitustel hästi läinud ja minu kleidid on saanud meedias väga hea vastuvõtu osaliseks.

„Sõlelugu” on kui järg eelnevale kleidile, mis on omakorda mälestus vanaemast, kes suri noorelt. Kui olin lasteaialaps, viis ta mind Tartu kunstikauplustesse. Me ei ostnud tavaliselt midagi, sest raha lihtsalt ei olnud, aga alati suhtles ta müüjatega, lastes meile maale, vaase, kujukesi ja ehteid näidata. Üks kord oli siiski ebatavaline. Vanaema ostis hõbedase sõle, mis tundus toona nii suur ja kallis. Ta laulis naiskooris, kus esinemisriieteks olid rahvarõivad. Sõlge ostes lisas ta, et ostab esinemise tarbeks. Nüüdseks on neist esinemisrõivastest jäänud mulle ainult vöö, sõlge ei kusagil. Mälestus vanaemast ja kunstikauplusest ostetud sõlest ongi õmmeldud nüüd selle kleidi sisse.

Iseloomustaksin sinu loomingut ühe sõnaga – ilus. Ilusad kleidid, ilusad kotid, ilusad ideed. Millest see tuleb?

Mulle on öeldud: sul on nii ilus elu, et sa ei pea teesklema ning saadki mõelda ilusaid mõtteid ja teha ilusaid asju. Nii ongi, mul on tore pere ja ma olen hoitud. Saan teha asju, mis pähe tulevad, ega pea mõtlema elumurede peale. Põltsamaal elades võin olla õnnelik inimene, sest olen maandunud õigesse kohta, kuna siin on väga elujõulised käsitöötraditsioonid. Ainult see inimene, kes ise käsitööd teeb, oskab sellest lugu pidada.

Hästi lühidalt, kuidas sõnastaksid edu valemi?

Aja oma rida ja tee oma näoga asju. Ole püsiv, kui pole püsivust ja lööd käega, siis ei saavuta ka midagi. On liik inimesi, kes oma rida ajades jooksevad korduvalt peaga vastu seina, kuid ei jäta siiski jonni ja siis tuleb ka tulemus. Tuleb olla omanäoline. Mulle ei meeldi kuigivõrd jälgida käsitööliste lehti või blogisid, need võivad olla väga ilusad, aga on minu jaoks igavad. Ma ei ütle seda halvustavalt ega üleolevalt, kuna seal on väga ilusaid töid. Mulle meeldib jälgida tippmoodi, meeldib vaadata kunsti, ma ei pruugi sellest aru saada, kuid see inspireerib ja annab mulle uusi mõtteid. Uurin hea meelega ERMis vanu mustreid, need kõnetavad ja inspireerivad. Tahaksin teha palju rohkem katsetusi, kuid pean ka leiba teenima. Võib-olla eristungi kunstnikust selle poolest, et olen kahe jalaga maa peal. Mind hoiab pööraseid asju tegemast teadmine, et minu asju peab ka inimesele vaja olema. Pigem olen tarbekunstnik, kes ei kipu tegema tippmoodi, samas on tippmood minu jaoks meeletu inspiratsiooniallikas ja tippmood peabki olema kreisi. Aga tippmood polegi ju midagi muud kui palju kvaliteetset käsitööd.

Seega võib Põltsamaalgi tegeleda moekunstiga või peab seda siiski tegema Tallinnas?

Arvan, et mul on siin veel palju tööd teha. Abikaasal on siin töö ja võib-olla kunagi tõesti liigun ma Tallinna suunas, kuid praegu arvan, et müün siin, omaloodud keskkonnas asju paremini kui mõnes muus poes. Miks ma jonnakalt siin püsin, on see, et tahan, et inimene tuleks siia kohale ja tal tekiks vauefekt ja ta seetõttu tahaks minult midagi osta. Mitte nii, et minu asjad on kuskil anonüümselt väljas. Kui mul tuleb klient, kellega satun pikema jutu peale, siis näen, kuidas ta saab siin mingi emotsiooni, mitte ei käi tuimalt poest poodi. Mulle on öeldud, et kui mul oleks pood näiteks Tallinnas, siis ei suudaks sellist butiiki pidada. Võib-olla, kuid praegu olen rahul, et saan kohapeal ka tööd teha ega pea ainult müüjana klienti ootama. Olen loonud Põltsamaale oma maailma ja naudin selles olemist. Elan siin ennast välja, sest teen seda, mida ma tahan teha. Tegelikult on see õnneliku inimese jutt, seega olen Põltsamaal õnnelik. Kuid ma ei välista, et kunagi tegutsen ka kuskil mujal.

Tagasi üles