Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kui tahaks elada maal ja linnas korraga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
„Oma valikutes kolida metsa pean ma leppima kruusateega ja ühistranspordi puudumisega, halvimal juhul mõnel talvehommikul ka lumehanges kinni olemisega," räägib Andres Laisk. | FOTO: Erakogu

Inimeste soov vahetada linnakodu elamise vastu linna lähedal maal näib aina kasvavat. Tihtipeale kiputakse nn maarajoonidesse suundudes eeldama, et linnale omased teenused on maal samaväärselt saadaval. Enamasti, muide, ongi.

Tartus sündinud ja kasvanud, ent eri eluperioodidel nii linna- kui ka maaelu proovinud Saue vallavanem Andres Laisk elab juba 15 aastat Saue vallas Vatsla külas. „Küla on jaotatud olemuslikult eripalgelisteks piirkondadeks, kokku on siin umbes 300 elanikku, kes jaotuvad nõukogudeaegse suvilarajooni, väikese möödunud kümnendi uusarenduse, klassikalise eestiaegse hajaküla ja ajaloolise vana külasüdame vahel,” iseloomustab Laisk. „Viimane on nimetamist leidnud juba 13. sajandil ja mitmed tänagi külas esindatud suguvõsade perekonnanimed on samas püsinud sajandeid.”

Suurem kolimislaine Tallinnast Saue valda toimus aastail 2006–2008. „Selline tormijooks taastunud ei ole, kuigi väljakujunenud taristuga kohtades käib taas vilgas arendustegevus ja valla elanike arv kasvab selle tulemusena jõudsalt,” ütleb Laisk. Ka tema enda kodukoha naabrusesse on viimastel aastatel kerkimas paar uut elamist ja väga aktiivselt ehitatakse suvilapiirkonna elamuid ümber püsielukohtadeks. Tundub, et inimesed on jälle väärtustamas linna lähedal maal elamist, aga seda varasemast rohkem just maaelu võlude vaatevinklist, kus on rohkem privaatsust ja looduslikku keskkonda.

Saue vald on Laisa sõnul selgelt nii seda kui ka teist – nii linn kui ka maa. „Valla põhjapoolsem piirkond, Laagri alevik ja seda ümbritsevate küladega seotud arenduspiirkond on selgelt linnalise olemusega piirkond, mis kohati on linnaga nii kokku kasvanud, et raske on vahet teha, kus lõppeb linn ja algab vald,” räägib vallavanem.

„Laagris on olemas kogu linnaline taristu kuni linnaliinibussideni välja. Tõsi, ooperit ja kino ning öist suurlinnamelu tuleb siiski pealinna otsima minna,” sõnab Laisk kerge muigega.

Laisk ütleb, et teadvustab endale selgelt, et saab nõuda elult täpselt seda, mida endale ise lubada saab. „Oma valikutes kolida metsa, kuigi südalinnale väga lähedale, pean ma leppima kruusatee, ühistranspordi puudumise, halvimal juhul mõnel talvehommikul lumehanges kinni olemise ja laste puhul ka autojuhi staatusega,” räägib ta. „Vilets, et mitte ütelda olematu on mobiililevi ja internetti püüan katuselt kümnemeetrise mastiga, et üle metsa näha.”

Laisk nimetab, et sageli ostavad inimesed endale ilma taristuta kohta põllumaa hinnaga krundi ja kui see siis tõesti on võimalik ka hoonestada, on nad varsti segaduses: kus on asfalt, kergteed ja tänavavalgustus ning kus on iga tunni tagant käiv buss.

„Miks on vihmaga aed porine ja talvel tee libe. Vana tõdemus on, et suur osa inimesi tahaks elada vanalinnas vaatega merele, metsa sees, jõe või järve kaldal ning kõige selle juures väheste kohustustega, aga maksta selle eest aiamaa hinda. Kõike korraga kahjuks ei saa,” tõdeb vallavanem.

Patikale tänu vanavanematele

Patika ja Kautjala külavanem ja nelja lapse isa Margus Vain elab Patikal, mis asub kahe aleviku, Jüri ja Vaida vahel. Mõlemasse on ligemale viis kilomeetrit, külakeskusest Tallinnasse on aga 17 kilomeetrit.

Vain jõudis Patika külla tänu vanavanematele, kel oli sealkandis maakodu ja kus nüüdne külavanem lapsena kõik suved veetis, kuni hakkas käima spordilaagrites. Muul ajal elas tema pere Tallinnas. Alates aastast 2000 elab Vain Patikal püsivalt.

„Võrreldes 2000. aastaga on külaelanike arv kasvanud kolm korda, 160 elaniku pealt 450ni,” sõnab Vain ja põhjendab kasvu peamiselt endiste suvilakooperatiivide (neid on paarsada krunti) ümberehitamisega aastaringseks elamiseks.

„Ka on meie külla 2003. aastal rajatud uusarenduslik elamurajoon – 69 elamukrunti,” lisab Vain, kes ütleb end maal olemist ja elamist armastavat. „Kui pärast tööd juba Tallinnast maale koju sõidan, siis enam linna ei kisu küll miski.”

Linnalähedase maa fenomen

Vain arvab, et inimesi mõjutab linna lähedale maale, aga mitte päriselt maale kolima seesmine vajadus privaatsuse ja rahu järele, samas võimalus saada kergesti osa suurlinna pakutavatest teenustest.

Vainu jutu järgi on Patikal säilinud veel mõned päris-maainimesed, kes endale ise toitu kasvatavad ja metsast küttepuud koju toovad, mitte ei osta kõiki kaupu poest. „Osal on siiski säilinud alalhoidlikud ellujääjaoskused, mis linnainimesel kipuvad kaduma, kui harjutakse kõikide praegusaegsete mugavustega,” ütleb ta ja meenutab, et kui suvel maal oldi ja vanemad linnas töötasid, siis käisid nad vennaga õhtul isal-emal suure tee ääres vastas – neid linnast koju ootamas. „Oma laste juures ma seda väga pole täheldanud, ju on neil igasuguseid tegevusi rohkem kui meie lapsepõlve ajal,” poetab Vain.

Linnas, kus on hulga rahvast koos, on valikut ja pakutavat rohkem. Maal sõltub palju inimeste oma initsiatiivist ja valmisolekust ise endale need tingimused luua. „Nõuda on lihtsam, selle asemel et ise midagi teha, aga minu jaoks jookseb just isetegemise ja initsiatiivi kohalt see piir, kui kiputakse maalt linnaga üksühele sarnaseid teenuseid ja -keskkonda eeldama,” jätkab Vain. Samas pakuvad tema sõnul Rae kultuurikeskus, spordikeskus, huvialakool ja mitmed külaseltsid nii palju võimalusi kultuurist osa saada, et isegi väikest osa sellest ei jõua ära tarbida.

Paneelmajja enam ei kisu

Tehnikaülikooli sillaehituse professorina, aga ka sildade ja rajatiste projekteermise vallas ettevõtjana tegev Juhan Idnurm ütleb enese olevat sünnist saati ääre/aedlinna (Nõmme/Pirita-Kose) elanik.

„Abiellumise ja laste saamisega jäid kodused seinad kitsaks ja korraks sai proovitud Mustamäel paneelmajas elamist, kuid see ei sobinud üldse,” räägib Idnurm ja arvab, et kodu peaks olema ikka enamat kui koht, kuhu tullakse magama. Nüüd elab pere juba aastaid Keila vallas Tuulna külas.

Ka Idnurm näeb end ennekõike maaelu pooldajana, kuna linnas on kitsas ja lärmakas.

Tema hinnangul tõmbab maaelu inimesi peamiselt privaatsuse tõttu. „Tahetakse, et koju saabudes ei peaks liftis poolvõõraid nägusid põrnitsema, auto parkimiskoha pärast võitlema. Kannatama naabrite tegemisi, sest seinad ikkagi kostavad läbi,” loetleb ta.

Maal on inimesed Idnurme ütlust mööda linnaelanikega võrreldes toimekamad ja sõbralikumad, naeratavad ja teretavad üksteist, isegi kui otseselt ei tunne.

Ainuke kitsaskoht on Idnurme sõnul ühistransport. „Rongijaam on kaugel ja bussiliiklust optimeeritakse. Seni kuni lapsed koolis käisid, tuli hommikust logistikat optimeerida, nüüd, kui nad on suured, on lihtsam,” räägib ta.

Pendelränne

TTÜ teetehnika lektor, ettevõtja ja konsultant Ain Kendra jutustab, et tema abikaasa otsis 1991. aastal tööd, mis annaks ka elamispinna. Leidis selle Raplas, koos korteriga, mis oli tähtis põhjus kolida, sest nelja lapsega oli raske vanemate juurde ära mahtuda. Tallinna lähedus võimaldas jätkata tööd seal, iga päev pendeldades: algul rongi või bussiga, pärast autoga.

Hiljem koliti Kohilasse. Päris maal elamiseks Kohilas elamist Kendra hinnangul lugeda ei saa, see on mõnus kompromiss, kus oled Tallinna kärast piisavalt kaugel, kuid kõik vajalikud teenused on käeulatuses. „Loomulikult on ka probleeme, eelkõige transpordigraafikutega,  eriti juhul, kui õhtune liikumine hilisele ajale jääb: viimane rong linnast 22:02, linna suunas aga 22:24, mistõttu kaldub eelistus autokasutusele,” arutleb ta.

Kendra peab end pigem linnainimeseks, seda eelkõige töö ja kaubanduse-teeninduse kontekstis – e-keskkondade arenedes kahaneb tema sõnul vahetu linna vajadus. „Töö tõttu (õpetamine) on kooliajal siiski regulaarne pendeldamine linna vahet ja erialase töö tõttu ka üle Eesti, mistõttu tuleb ikkagi palju sõita. Virtuaalkeskkonnas ei ole enam tähtis füüsiline elukoht ja internet levib Eestis piisavalt hästi, et ka päris maakohas hakkama saada,” leiab Kendra.

Kohila on Kendra silmis pigem linn. „Väikelinn,” kostab ta täpsustades. Üldistusi „linnas ja maal” elavate inimeste olemuse kohta ta teha ei taha, ent saab välja tuua loogika asumi suuruse järgi. „Mida tihedam asustus (suurem linn või asula), seda kallim on aeg. Nii kella järgimise täpsuse kui ka elutempo järgi,” kostab Kendra.

Linna lähiala arendamine on Kendra hinnangul toimunud suuresti maaomanike soovi järgi – puudub igasugune süsteemne planeerimine „Tuleks eelistada piirkondi, millel juba on hea ühistranspordiühendus, eelkõige rööbastranspordiga. Kui autot pole või ei saa tervise tõttu enam autot juhtida, tekib sund liikuda tiheasustusalasse, kus vajalike teenuste kasutamine ei eelda isikliku auto olemasolu,” leiab mees ja pakub, et vahest leevendab seda probleemi isesõitjate ilmumine, mis pakuvad transporti ka neile, kel autot või juhtimisõigust pole.

Kommentaar

Tõnis Kõiv, Peetri alevi eestseisuse liige (Kelgumäe, Mõigu):

Olen pärit „päris maalt” ehk Järvamaalt. Elasin lapsepõlves väikeses külas, täisealisena kolisin Järvamaa pealinna. Abikaasa on Tartust ja praegu tunneme end juba 13. aastat õnnelikuna Peetris, sisuliselt pealinna kesklinna lähedal kvaliteetses elukeskkonnas elades.

Peetrisse kolivad Tallinnast inimesed, kes saavad omale lubada paremat elukeskkonda. Tuleb ju tunnistada, et eluaseme hinnad Peetris pole odavad. Suundumus jätkub ehk elukvaliteet ja avalik taristu üha pareneb ja loomulikult väljendub see kinnisvara hinnas.

Meie pere peab endid linnainimesteks, kellele meeldib oma aias muru niita, ilupõõsaid kujundada, peenrast salatit ja tilli napsata ning oma õunapuult õunu võtta. Siin võib näha vastuolu, aga just selline tasakaal näib meile parim.

Peetris on teenustega suhteliselt hästi, sest vald on kõvasti pingutanud. Olemas on lasteaiad ja koolid, kahjuks pole veel perearstikeskust, aga sellegi nimel käib töö. Samas leevendab teenuste puudust Tallinna lähedus, sest seal on ju kõik olemas.

Tagasi üles