Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ohutu toidu tagamiseks tuleb palju vaeva näha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantslerilt Toomas Kevvai. | FOTO: Elmo Riig

Viimastel aastatel on kogu Euroopas ja Eestiski teravalt päevakorda tõusnud mitmed toiduohutusega seotud teemad, nagu taimekaitsevahendite õige kasutamine, antibiootikumiresistentsus ja veel palju muid küsimusi, millele otsitakse vastuseid Eesti ELi eesistumise raames toimuvatel aruteludel.

Küsime maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantslerilt Toomas Kevvailt, kuidas on olukord toiduohutusega ja taimekaitsevahendite kasutamisega Euroopas ja meil Eestis.

Toiduohutus on äärmiselt lai valdkond, seega puudutaksin ehk vaid praegu enam kõne all olevaid teemasid. Võib öelda, et Euroopa on toiduohutusnõuete üks kõige kontrollitumaid piirkondi maailmas. Näiteks on väga tõhusalt reguleeritud GMOde kasutamine toidus ja söödas. Euroopas on praeguseks ainult üks kultuur, mida lubatakse kasvatada, ja Eestis pole selle vastu põllumehed huvi tundnud. Samas ei tähenda, et GMO oleks tervikuna midagi ohtlikku. Lihtsalt on tegemist aretusmeetodiga, mille tulemuste kasutamisel tuleb olla väga kindel selle ohutuses nii tarbijale kui ka loodusele.

Suurema teemana nii Euroopas tervikuna kui ka Eestis on praegu päevakorras taimekaitsevahendite kasutamine. Euroopas kehtib kord, et pestitsiidide toimeained, mida võib kasutada, lepitakse ühiselt kokku. Enne kui uusi toimeaineid tahetakse turule tuua, hindab Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) nende võimalikke riske inimeste või loomade tervisele ja keskkonnale. Selles ametis on teadlaste paneelid, kus hinnatakse, kas riskide maandamiseks esitatud andmed on piisavad, ja seejärel konsulteeritakse vajadusel veel täiendavalt liikmesriikide selle ala parimate teadusasutustega. Turule toomise otsus sünnib kõigi liikmesriikide osalusel ja luba antakse alati piiratud ajaks, reeglina 15 aastaks. Teadus areneb ja uue teadmise valguses võivad ka riskihinnangud muutuda, mistõttu käib pidev uuesti hindamine. Aga mis Eestisse puutub, siis meil tarbitava toidu osas oleme Soome järel taimekaitsejääkide leidumise osas ühed kõige puhtamad. Mis ei tähenda, et me kogu aeg valvel ei pea olema.

Sellele hinnangule hakkaksid meie mesinikud, kel mesilased tänavu massiliselt hukkusid, kindlasti kohe vastu vaidlema.

Eks need hukkumised olid põhjustatud ikka taimekaitsevahendite väärast kasutamisest. Juhin tähelepanu, et kõik turule lubatud vahendid on ohutud vaid õigel kasutamisel. Mainitud juhul kasutati valet preparaati valel ajal. Me ei saa suhtuda nii, et kui kusagil on taimekaitseprits põllul, siis on kohe tegemist mürgitamisega. Kui toimetatakse õigesti, on kõik vahendid nii inimesele kui ka mesilastele ja muule loodusele ohutud. Mesilased surevad ka haigustesse ja ebasobiva kliima tõttu. Loomulikult on mesinikule iga mesilaspere tähtis ja tuleb teha kõik kadude vähendamiseks. Selleks oleme alustanud mitmete organisatsioonide koostööd.

Mis need kõige kuumemad teemad taimekaitsevahendite osas praegu Euroopas on?

Neid on kolm. Kõigepealt toimeaine glüfosaat, mis on meie turul tuntud preparaadi Roundup toimeaine. Nüüd on jõutud seisukohale, et õige kasutamise korral ei kujuta see ohtu inimestele ega loodusele. Kuid rõhutan jälle – õige kasutamise korral. Praegu on Euroopa Komisjoni arvamus, et selle kasutamist võib pikendada, seekord küll mitte enam 15, vaid 10 aastaks. Teema on olnud avalikkuse suure tähelepanu all sellele vaatamata, et ohte praegu ei nähta, aga uuringutega on kavas jätkata. Eks lõpuks peame koos teiste liikmesriikidega otsustama.

Teine aktuaalne küsimus seondub putukatõrjevahendite neonikotinoididega, mis on Eestis üsna levinud rapsikasvatuses seemne töötlemisel ja pritsimisel. On leitud, et need võivad kujutada ohtu tolmeldajatele (ka mesilastele), ja lähiajal võib oodata nende keelustamise otsust. Põllumeestele tähendab see, et tuleb otsida alternatiive kahjurite tõrjumiseks.

Kolmanda teemana on päevakorral endokriin- ehk hormonaalsüsteemi häirijad. Arutletakse selle üle, millised peaksid olema täpsed kriteeriumid, et otsustada, kas konkreetsel toimeainel on inimese hormonaalsüsteemi häiriv mõju. Kui tulla Eesti juurde tagasi, siis on meil selliste küsimuste osas lepitud kokku lähenemine, mis toetab teaduspõhiseid otsuseid. Teaduspõhiseks loeme aga EFSA hinnangut. Eelkõige lähtume siin põhimõttest, et inimese tervis eelkõige.

Mõne olulise preparaadi turult kadumine võib tuua põllumajandustootjaile palju muret ja kulu juurde, sest ilma kahjureid tõrjumata kannatab ju saak.

Meie jaoks on rahva tervis igal juhul kohal number üks. Mis puutub endokriinsüsteemi häirivaid tooteid, siis toetame nende turult kõrvaldamist, mida Euroopa Liit ka teha kavatseb. Kõik see ei tähenda, et olukord oleks katastroofiline, ei, see on kontrolli all. Aga riskid on alati olemas ja neid peame püüdma vähendada. Me ei jäta ju selle pärast näiteks Tartusse sõitmata, et maanteel võib midagi juhtuda. Usun, et risk sattuda liiklusavariisse on märksa suurem kui see, mida taimekaitsevahendid põhjustada võivad. Siiski hindame neid riske kogu aeg uuesti. Teadus on alati võimeline tuvastama riski, kui see on olemas, aga teadlased ei ole kunagi võimelised saja protsendi kindlusega väitma, et kunagi ei teki uut teadmist, mis leiab praegu ohutuks hinnatud asjal mõne negatiivse mõju.

Tõde on see, et ilma taimekaitsevahenditeta ei saa hakkama ei suured ega väikesed tootjad. Isegi oma koduaias kasutame üht või teist ainet kahjurite tõrjeks. Meie siin ministeeriumis töötame selles suunas, et rakendada teadlikku taimekaitset, mis on kõigi huvides. Kindlasti saab keemia kasutamist vähendada ja kui võimalik, tulebki seda teha. Me ei saa ka siin, oma nurgas teisiti toimida kui muu maailm, sest üha suurenev inimkond tuleb ära toita ja sada protsenti mahe on raske olla.

Kas selgitaksite palju kõmu tekitanud niinimetatud mürgiste munade teemat? Neist tehtud toode jõudis vist isegi meie turule?

See, et täiesti juhusliku kontrolli käigus avastati mõnes liikmesriigis asjaolu, et tibudel kasutati parasiitide tõrjeks preparaati, mis oli täiesti keelatud, oli muidugi väga alarmeeriv. Toimeaine fiproniil on ka meil vabalt saadav sipelgatõrje preparaadina. Aga see on lubatud turule lemmikloomadel parasiitide ja sipelgate tõrjeks, mitte mingil juhul toiduga kokku puutumiseks. Euroopa turule on lubatud kokku 400 taimekaitse toimeainet ja nende jääke toiduainetes kontrollitakse pidevalt. Kuna fiproniil oli sel otstarbel keelatud, siis seda ka keegi ei uurinud. See oleks sama, kui keegi hakkaks kahtlema, kas kanalates mitte Torusiili ei kasutata.

Selle loo puhul oli probleem, et info levis väga aeglaselt. Üks põhjus oli, et linnukasvatajad ei kasutanud keelatud ainet ise, vaid seda tegi firma, kelle ülesanne oli tootmise desinfitseerimine. Omanikud uskusid, et selleks kasutati lubatud ainet. Euroopas toimib tegelikult kiirhoiatussüsteem, mille kaudu peaks ühe liikmesriigi tehases juhtunud rikkumine kiiresti kõigi teiste riikideni jõudma, et need saaksid kontrollida, kas selle tehase toodangut on nendeni jõudnud. Kõik see peaks toimuma 48 tunni jooksul.

Nüüd aga avastati juhtumid juunis, aga näiteks meie saime sellest teada alles 30. augustil, kusjuures munapulbri kujul oli rikutud toodet ka siia jõudnud ja suurem osa sellest juba mahagi müüdud. Inimeste rahustuseks ütlen, et ega kahjuliku aine sisaldus neis lõpptoodetes enam tervisele ohtlik ei olnud. Kui keegi mõtleb nüüd, et sõi juulis kusagil söögikohas munaputru ja on nüüd mürgitatud, siis nii see kindlasti ei ole. Mürgituse tekkeks oleks pidanud ikka väga palju seda sööma. Samas on lubamatu, et süsteem meid sellest ohust varakult ei teavitanud. Seetõttu arutasid juhtumit liikmesriikide ministrid ja lepiti kokku nii süsteemi kiiruse tõstmises kui ka mittelubatud ainete kasutamise edaspidises monitoorimises. Juhtum oli igal juhul kogu Euroopale väga õpetlik.

Toiduohutusest rääkides ei saa mööda antibiootikumiresistentsusest, mis on seotud nii veterinaarsete kui ka inimesele mõeldud ravimitega, mis loodusesse satuvad. See on vist endiselt päevakorras?

Võib välja tuua kolm taset: loomad, inimesed ja keskkond, näiteks vesi. Antibiootikume kasutame veterinaarias loomade ja tavameditsiinis inimeste raviks. Lõpuks jõuavad need kas läbi seedekulgla või jäätmetena loodusesse. Siin on meil palju teha kogu maailmas. Tegelikult on probleemiga tegelemisel vaja rakendada kogu ahelas väga arusaadavaid meetmeid, mis üldjoontes on järgnevad.

Esiteks tuleks antibiootikume kasutada ainult siis, kui neid tõesti vaja on, teiseks tuleks tagada, et humanitaarmeditsiini jaoks oleksid alati olemas antibiootikumid, mida loomadel sarnaste haiguste ravimiseks kasutada ei tohi. Nii saame olla kindlad, et kui loomakasvatuse kaudu tekiks bakteritel resistentsus mõne antibiootikumi suhtes, siis oleksid inimeste jaoks alati olemas antibiootikumid, mis haigustekitajatest jagu saavad. Kindlasti on tähtis, et viiksime antibiootikumid, mis meil ravist üle jäävad, vastavasse jäätmekäitlusesse, mitte ei viskaks lihtsalt prügikasti, kust need loodusesse jõuavad.

Maailmas on juba näha, et mõned haigused ei taha enam hästi ravile alluda ehk on tekkinud resistentsus. Haiguse võime saada liha või kala süües või isegi oma lemmikloomaga mängides või mõne eksootiliselt maalt tulnud inimesega kokku puutudes. Kõige hullem on, kui ravimid jõuavad loodusesse ja seal tekib nii-öelda mikroobide taimelava. On ennustatud, et kui midagi ette ei võta, siis aastaks 2070 võib maailmas inimeste arv, kes surevad seetõttu, et teatud haigused ei allu enam antibiootikumidele, ületada 70 miljoni piiri. Loomulikult otsitakse pidevalt uusi antibiootikume, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Eesistumise raames on sel teemal kavas üks oluline Euroopa tasandil konverents.

Tagasi üles