Puukooli pidaja püüab taimed pildile

Kuldsõstar. Foto: Ahti Tiirmaa

Valgamaal tegutseva Rebase talu puukooli omanik Ahti Tiirmaa kogub taimesõprade seas tuntust oma hobiga, nimelt armastab mees aias ja vabas looduses taimi pildistada.

Nagu loo kõrvalt näete, siis pildid on tal omamoodi – mõnikord ei saa vaataja esimese hetkega arugi, et tegu vana tuttava taimega, millest ka oma aias iga päev mööda käiakse.

Tiirmaa mainib, et talle meeldib teha väikese kiiksuga pilte. Mõnikord tabab silm taime huvitava külje lennult ja klõps käib hetkega, vahel tiirutab mees aga taime ümber veerand tundi, et sobiv pilt kinni püüda. Kui esimestel aastatel tegi ta pilte vaid enda lõbuks, siis nüüd jagab huvitavamaid näoraamatu vahendusel teistelegi aiasõpradele.

Nii nagu pildid on pisikese kiiksuga, armastab Tiirmaa kasvatada ka kiiksuga taimi. Näiteks leiab keegi metsast tuuleluua ja hakkab seda paljundama või paneb mõnel teisel ebatavalisel moel saadud taim südame kiiremini põksuma.

Rebase talu maadel on kuuel hektaril kasvamas üle 2500 taime, neist 1700 on puittaimed.

Kõige arvukamalt on pihlakaid: 80 liiki ja sorti, põõsasmaranate seas on 100 sorti ja oma aretist. Kõige erilisemate taimedena nimetab mees aga Oklahoma naistepuna (Hypericum prolifera), Serbia kuuske ‘Viridis’ (Picea omorica), Thunbergi kukerpuud ‘Orange Ice’ (Berberis thunbergii) ja põisenela aretist ‘Kuutse’ (Physocarpus opulifolius).

Tiirmaale meeldib uusi sorte aretada. „Neid tuleb nimetada aretisteks ikkagi!” rõhutab ta. „Sort on ametlik. Sellest hoolimata olen seemikutest selekteerinud erilisi taimi ehk aretisi.”

Oma loominguna taimevallas on Tiirmaal ette näidata iluõunapuu 15 aretist, põisenela 13 aretist, põõsamarana 25 aretist, päevaliilia seemikutest on pandud nimed kahekümnele, ka on kasvamas oma aretatud karusmari ‘Kessu’.

Kollektsiooni on taimi hangitud kohalikest puukoolidest, teistelt kollektsionääridelt, aga ka botaanikaaedadest. Osa taimi on saadud teiste Euroopa riikide kasvatajatelt. Tiirmaa suhtleb interneti vahendusel okaspuukollektsionääridega, kellega siis taimi vahetatakse. Siingi otsib mees eelkõige mingi erilise kiiksuga taimi, mida tavalisest puukoolist ei saa.

Oma puukoolis on Tiirmaa taimi müügiks kasvatanud 15 aastat: taimevalik ulatub põõsastest puudeni, sealhulgas marjapõõsad ja püsililled. Nüüd aga on mees otsustanud tegevust selles vallas kokku tõmmata. Raske on võistelda lõunapoolsetest riikidest sissetoodavate istikutega. Suurem osa ostjaist valib ju hinna järgi.

„Tulevikus pakun ainult haruldasi taimi. Need taimed pakuvad ka endale rohkem rõõmu kui massikaup,” sõnab Tiirmaa.

Samamoodi nagu paljud teised kodumaised istikukasvatajad ei vaata Tiirmaa just rõõmuga ehitus- ja toidupoes pakutavale taimevalikule. Ei, põhjus pole üksnes sealses odavamas hinnas, vaid valdkonna maine kahjustamises. „Seal ei hoolitseta taimede eest nagu vaja. Potitaimenduses ei tohi pott mitte kunagi läbi kuivada. See on surnud taim,” rõhutab Tiirmaa.

Ta nendib, et taimemüügiturul toimuv tekitab kahetisi tundeid. „Tahaks, et inimeste aiad oleksid liigirikkamad, aga teisest küljest saan aru, et neil on mugavam võtta taim antud poodidest. Samas olen kindel, et tuleb tagasi aeg, kui hinnatakse ka aednike tööd, kes suudavad enamiku toodangust oma käega teha,” ütleb ta.