/nginx/o/2017/10/11/7197859t1h0f66.jpg)
Ühes Maa Elu septembris ilmunud numbris kirjutas dendroloog Aino Aaspõllu Eestis kasvavate lehtpuude halvast olukorrast. Toona tõi toimetus pikast nimekirjast esile hariliku tamme, hariliku pärna, punase tamme ja arukase murekohad.
Dendroloog: kodumaiste lehtpuuliikide olukord pole kiita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodumaised lehtpuud ja meie koduaed ei piirdu aga loomulikult nende nelja liigiga. Aino Aaspõllu on ligi 50 aasta jooksul inventeerinud meie metsasid, looduskaitsealuseid vanu mõisaparke ning linnades olevaid parke, haljasalasid ja õuepuid. «Kurvastusega peab nentima, et enamasti on meie kodumaiste lehtpuuliikide olukord selle aja jooksul tunduvalt halvenenud,» ütleb tuntud dendroloog.
Harilik jalakas (Ulmus glabra) ei ole just nii laialt levinud pargipuu kui pärn. Kui vanemat erialast kirjandust uurida, olid selle puuliigi kannatused jalakasurma kahjustuste all teada juba eelmise sajandi 30ndatel. On perioode, mil see haigus on eriti agressiivne. Eriti kurb on vaadata, millised kahjustused on tänaseks kuulsas Hirvepargis, Tornide väljakul või Kadriorus.
Künnapuu (Ulmus laevis) on tunduvalt vastupidavam ja ka dekoratiivsem, eriti ilus on ta sügisel oma säravate vasevärvi lehtedega.
Harilik saar (Fraxinus excelsior) olevat arhitektide lemmik, sest ta jätab nende kaunid ehitised varju suhteliselt väheseks ajaks - ta lehtib meil viimasena ja langetab lehed esimesena. Tegemist pole ka eriti populaarse aiapuuga, juured on pindmised ja kurnavad muru. Paari viimase aastakümne jooksul on ka meieni Kesk-Euroopast jõudnud teda kahjustav haigus saaresurm (Hymenoscyphus pseudoalbidus).
Masendav oli näha 5 aasta eest Läänemaal ringi sõites massiliselt kuivanud noori hariliku saare salusid. Tallinnas pole näha enam ühtegi tervet puud, tugev tagasilõikus on ajutine kergendus nagu harilikul pärnalgi.
Harilik vaher (Acer platanoides) on kasutuses olnud nii parkides kui linnahaljastuses ja suuremates koduaedades. Plussiks tema varane rikkalik õitsemine ning võimalus saada vanematelt puudelt vahtramahla. Ka valik on vahtral suur - punaselehised, valgekirjulehiseid ja üks väiksekasvuline ‘Globosum’, kes mahub ka pisikesse aeda.
Must lepp ehk sanglepp (Alnus glutinosa) on haljastuses teenimatult vähe kasutust leidnud. Vanades parkides võis neid puid leida Läänemaal, kus ta kasvas ka niiskematel liikuva põhjaveega aladel. Tegemist on kiirekasvulise dekoratiivse puuliigiga, kes võtab aias palju ruumi. Soovitan kasvatada tema Soomes laialt levinud vorme, mida leidub juba ka meie kollektsionääride aedades. Näiteks püramiidvorm ‘Pyramidalis’ või lõhislehine ‘Imperialis’.
Hall ehk valge lepp (Alnus incana) pole haljastuses kunagi kohta leidnud, kuid parkides on varem kasutatud tema lõhilehist vormi ‘Laciniata’, Lätis ka kollaselehist vormi ‘Aurea’ ning isegi leinavormi ‘Pendula’. Nüüdseks on valikusse lisandunud ka Soomest saadud punaselehine ‘Rubra’. Kui need vormid on poogitud valge lepa alusele, siis muutub see liik nuhtluseks, kuna ajab rikkalikult juurevõsusid.
Harilik haab (Populus tremual) on lühiealine ja varakult seenhaigustesse nakatuv puuliik. Teda pole kunagi haljastuses kasutatud, kuid tema püramiidvorm ‘Erecta’ on linnahaljastuses Soomes juba ammu kasutusel ning täneseks on ta jõudnud ka Tallinnasse, kus ta oma kitsa võraga on asendamatu.
Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on väiksekasvuline puuke, mis mahub ka väiksematesse aedadesse, eriti soovitan tema dekoratiivseid sorte. Pihlakas pole nõudlik mulla suhtes ja talub ka varju. Vanarahva uskumuste kohaselt peaks ta olema igas väravas halva ärahoidmiseks.