Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/10/7194701t1h4261.jpg)
Eestis elavate väheste lendoravate leviala on viimastel aastakümnetel järsult ahenenud ning säilinud elupaigad üha enam killustunud ja seda haruldast oravlast ohustab lähisugulusristumine, selgus Eestimaa Looduse Fond (ELF) tellitud ja SA Lutreola ja loomaaia tehtud ühisest uuringust.
Lendorava Eesti asurkonna geneetilise uuringu eesmärk oli välja selgitada, kui suur on lendorava populatsiooni geneetiline mitmekesisus Eestis ning võrrelda seda Soome ja Karjala andmetega, teatas ELF teisipäeval BNSile.
Kuna lendorava leviala on Eestis viimastel aastakümnetel järsult ahenenud ning säilinud elupaigad üha enam killustunud, ohustab oravlast inbriiding ehk lähisugulusristumine. Selle tulemusena võib väheneda loomade immuunsus, viljakus ja kasv. Eestist aastatel 2015-2017 kogutud 109 proovi analüüs kinnitas, et inbriidingut juba esineb.
Kui Eesti lendoravate arvukus kasvule ei pöördu, võib Eestist väljasuremise ja inbriidingu vältimise üheks meetmeks olla tugiasustamine ehk teistelt levikualadelt toodud isendite asustamine. Uuringu tulemused näitavad, et Eesti, Soome ja Karjala lendoravad on geneetiliselt piisavalt sarnased, et nende andmete põhjal tugiasustamine Soomest Eestisse lendorava siinsele populatsioonile suure tõenäosusega geneetiliselt ohtu ei kujutaks.
«Siiski vajaks tugiasustamise otsus põhjalikku kaalumist ning sellele peaks kindlasti eelnema Eesti ja Soome lendoravate katseline ristamine, et vältida märkamatuid riske,» ütles SA Lutreola juht Tiit Maran. «Ettevaatusprintsiibist lähtudes võiks esialgu kaaluda ümberasustamist vaid uute populatsioonide loomiseks lendoravale sobilikes, ent praegu asustamata elupaikades.»
ELFi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul pole seoses lendoravaga siiski vaid halbu uudiseid. Näiteks pole viimase viie aastaga asustatud elupaikade arv enam langenud. Oluline on ka see, et eelmisel aastal kinnitas keskkonnaminister lendorava kaitse tegevuskava ning kaitse alla võeti uued püsielupaigad. «Eile esitletud uuring võimaldab kavandada lendorava kaitseks järgmisi vajalikke samme,» lisas Tüür.
Uuringu tellis SA Eestimaa Looduse Fond ning teostas SA Lutreola koostöös Tallinna Loomaaiaga. Uuringut rahastas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Uuringu lõpparuandega saab tutvuda ELFi kodulehel.
Lendorav (Pteromys volans) kuulub Eestis 1. kaitsekategooriasse ning teda esineb Euroopa Liidu riikidest vaid Soomes ja Eestis. Eestis on lendorava levik viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud ja tänapäeval võib teda leida vaid Virumaa vanades metsades. Teistes piirkondades on lendorav suure tõenäosusega välja surnud. Ka Virumaal on lendorava levila võrreldes varasemate perioodidega oluliselt ahenenud. Lendorava asurkonna säilimist mõjutavatest ohuteguritest on kriitilise tähtsusega elupaikade isoleeritus ja hävimine, sobilike pesapuude olemasolu ning asurkonda moodustavate loomade väike arv.
Teadlaste hinnangul saab lendorava populatsiooni seisundit pidada soodsaks juhul, kui on teada vähemalt 250 asustatud elupaika, millest on jooksval aastal asustatud umbes 150. 2017. aasta seireandmete kohaselt on teada aga vaid 49 asustatud lendorava elupaika.