Kuidas vesirottidest lahti saada?

Mügri võib mõne noorema õunapuu juured nii ära süüa, et puu saab kergesti maast välja tõmmata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Et kevad lilleõieline tuleks, on praegu veel hea aeg sibullilli istutada. Olengi juba hulk aastaid igal sügisel mitu uut pakitäit erinevaid sibulaid mulda pistnud, kuid suurt lillemerd mu aias pole. Küll aga leian muru seest augukesi ja neist eemale viivaid käiguradasid. Kes muud, kui vesirotid mu lillesibulaid endale talvevaruks näppavad.

Kord rääkis kolleeg, et ta tõstis sügisel õue oma suvel ülesvõetud tulbisibulate varu, ikka kümneid ja kümneid oli neid. Sel päeval jäid sibulad maha panemata ja järgmisel päeval oli selles kohas tühjus. Mitu päeva kõva otsimist ja lõpuks avastas ta sibulahunniku kuuri tagant hoolikalt ära peidetuna. Seekord jäi veisrott oma talvevarust ilma.

Kui mutt on lihasööja ja toitub peamiselt vihmaussidest, siis mügri on taimetoiduline. Wikipeedia ütleb, et mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete ja maasikaid. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks.

Et vesirott lillesibulaid kätte ei saaks, soovitatakse need istutada spetsiaalsesse korvi, mida leiab aianduspoodidest. Veel võib abi olla, kui sibullillede ümber istutada püvililli. Peletavat toimet pidavat omama ka hostad, nartsissid ja õitsvad laugud.

Praegu on aianduspoodides nähtavale kohale seatud kõikvõimalikud erinevad rotimürgid, mis ka vesirottide puhul aitavad. Kes ei pelga surnud loomaga tegemist teha, võib vaadata traatlõkse, mida peetaksegi kõige toimivamaks vahendiks.

Postimees on vahendanud ühe aiapidaja soovitust, mis kõlab nii: «Kaeva pang peenra vahele poolenisti maasse, pane kolmandiku jagu vett täis, aseta lauajupike pange äärele, et närilisel oleks lihtsam pange servale ronida. Nad tulevad vett jooma ja upuvad, mingi söödaga ei tasu vaeva näha. Kui ämber on lihtsalt maa peal, siis ei taha rotid nii kergesti nii kõrgele ronida.»

Tallinna lähedal Assakul suvekodu omav pensionär Kaarel Maripuu (73) jagas Maa Elu lugejatega oma kogemusi mügride püüdmisel tavalise hiirelõksu ja sepikuga.

«Meil on Assakul üks väike maalapike, kus kasvatame oma perele vajalikku köögivilja. Ma ei tea, kust need mügrid tulid, aga nad hakkasid meie elamist segama ja saaki vähendama. Närivad porgandeid ja oleks siis, et sööks ära terve porgandi, aga nad maitsevad ampsu ühest ja teisest. Isegi avamaal kasvavate kurkide kallal on käinud,» räägib Maripuu toimunust. Ühe õunapuu ümber on näiteks korraga 10–15 auku.

Maripuu oli proovinud raputada mügride käiguaukude peale rotimürgi teri, arvestusega, et need lindudele silma ei torka, aga tulemus oli null. Kui augud olid aetud juba lillepeenrassegi, sai abikaasa pahaseks ja otsustas ise tülikate loomadega võitlusse asuda. Ta võttis tavalise hiirelõksu ja pani selle sisse tükikese sepikut. Ja ennäe imet, järgmine päev oligi mügri lõksus. Paari nädalaga püüdis naine niimoodi kinni mitte ühe või kaks, vaid 11 mügrit. Nii et asi toimib. Lõks tuleks siiski varjata nii ära, et linnud või koduloomad, kui neid on, sinna ei satuks, paneb Maripuu südamele.

Küsimusele, kas sama nippi võiks ka muttide peal katsetada, vastab mees eitavalt, sest mutid on teatavasti loomtoidulised.

Head tulemust muttide ja mügride peletamisel annab kassi liivakasti tühjendamine nende käikudesse. Ebameeldiv lõhn peletab närilised mõneks ajaks minema.