Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas istutada lehtpõõsahekki

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Seda viirpuuhekki on väga hästi hooldatud. | FOTO: Säde Lepik

Hekimõtet tasub hoolega kaaluda, sest hekiga seostuvaid asju on tõesti palju. Heki varjus on mõnus olla, kuid kõrge hekk ei tohi ka naabrite aiast päikest ära varjata. Hekk kaitseb müra ja tuule eest, kuid arvestage, et osa liike, näiteks mitmed viirpuud ja harilik sirel, annavad tüütut juurevõsu, ja siis on hea, kui hekile pääseb muruniidukiga ligi, et need maha niita.

Muidugi on tihe roheline müür palju ilusam kui näiteks lihtne võrkaed. Sellise müüri kasvatamisega on aga palju tööd, tihe lehtpõõsahekk ootab suve jooksul kolm korda pügamist. Alt hõredaks jäänud, tühikutega või ebaühtlane hekk pole kuigi kena. Vabakujulise ehk vabalt, ilma pügamata kasvava hekiga on lihtsam, kuid vanu oksi on ikka vaja igal aastal põõsaid hooldades välja lõigata.

Heki jaoks tuleb leida paraja kõrgusega meelepärane ja külmakindel taimeliik, mis kasvab hästi teie krundi mullas. Ja enne taimede koju toomist on vaja heki jaoks maa ette valmistada.

Sügisese istutuse plussid

Potis kasvavaid lehtpõõsataimi saab istutada kogu hooaja vältel. Kui istutate heki paljasjuursetest istikutest, mis on odavamad kui nõuistikud, siis selleks tööks on aga just oktoober hea aeg. Ümberistutamine traumeerib taime. Et elukeskkonna muutus paremini läheks, istutatakse paljasjuurseid lehtpõõsaid kas pärast kasvu lõppu või enne selle algust. Sügisel on selleks tööks õige aeg siis, kui taimelehed kolletuvad ja öökülm need lahti lööb, kevadel aga maa tahenedes ja soojenedes, kuid kindlasti enne pungade puhkemist. Kevadel on igasuguseid aiatöid palju ja istutamiseks sobiv ajavahemik jääb sageli üürikeseks. Raskel ja niiskel pinnasel, kus külm võib taimed mullast hõlpsasti välja kergitada, võiks istutustöö siiski ehk kevadeks jätta.

Sügisese hekiistutamise kasuks kõneleb see, et õhk on niiskem ja ilmad jahedamad, mullas on piisavalt niiskust ja heki kastmisega on teil seega vähem muret. Eriti tähtis on see sügisene niiskusvaru liivasel ja põuasel pinnasel, liivmullad kuivavad kevadel väga ruttu. Sügisel on head istutusaega keskeltläbi umbes kuu, see töö peaks tehtud saama nii, et taimedele jääks enne püsivate külmade algust paar nädalat juurdumisaega. Igihaljaste taimede istutamiseks on tänavu juba hilja, see töö pidanuks tehtud saama septembri keskpaigaks, sest neil võtab juurdumine rohkem aega.

Vabama vormi võlu

Vabakujulises hekis kasvavad põõsad vabalt kõrvuti oma loomulikus suuruses. Nende oksad peaksid aga sirgudes enam-vähem kokku ulatuma, siis on hekk ka tõkkeks, kust ei saa läbi jalutada. Sedasi on väga kenad kõrged või madalamad õitsvad põõsaliigid ja nende sordid, mida ei raatsigi pügada, näiteks harilik sirel ja ungari sirel, harilik ebajasmiin, tatari kuslapuu, tuhkur enelas ja pihlenelas, harilik lumemari; madalamatest põõsastest harilik põõsasmaran, nipponi ja jaapani enelas.

Vabalt kasvades on ilusad ka söödavate viljadega liigid, nagu kurdlehine kibuvits, kuldsõstar, toompihlakas, meie tänavune aasta puu viirpuu ja must aroonia, mille lehtedel on ka väga kaunis sügisvärvus. Siberi kontpuudki on kenamad vabakujuliselt, need kannatavad küll hästi lõikust, kuid nende katkilõigatud suured lehed ja pügades nähtavale ilmuvad oksatüükad pole kuigi ilusad. Pealegi tahame ju talvel imetleda kontpuude erepunaseid oksi. Paremini värvuvad noored oksad, kui palju lõigata, siis on vanad oksad, mis pöetavas hekis mõjule pääsevad, igavalt pruunikashallid. Vabalt kasvavaid kontpuid võiks igal kevadel noorendada nii, et kärbite üheaastaseid oksi umbes neljandiku võrra.

Kui juhtub, et talv mõne õrnema taime ära võtab, siis on neid vabakujulises hekis lihtsam asendada.

Ja taimi kulub vähem, 30 m pikkuse vabakujulise heki jaoks on tarvis umbes 20 taime. (Vrdl: pöetud hekis peaks näiteks ungari sirelil vahekauguseks jätma 0,3–0,6 m ja viirpuudel 0,3–0,4 m, põõsaste vabalt kasvades on paras vahe aga vastavalt 1 m ja 0,7 m.. Samas võtab vabakujuline lehtpõõsaistutus aias aga palju rohkem ruumi kui pöetav hekk, arvestage, et üherealiselt katab see 2,5–3 m laiuse maariba.

Taimede kasvusoovid

Põõsaste tulevane suurus sõltub väga pinnasest jm kasvutingimustest. Helve Sarapuu põhjaliku raamatu „Hekid ja hekitaimed” andmeil tasub näiteks kuival liivasel ja kruusasel mullal lehtpõõsahekiks istutada kurdlehist kibuvitsa, musta arooniat, harilikku lumimarja, harilikku ja viltjat tuhkpuud, harilikku viirpuud, harilikku ja Thunbergi kukerpuud, magedat sõstart. Heal parasniiskel liivsavimullal kasvavad ilusti harilik ebajasmiin, must aroonia, jaapani enelas, harilik viirpuu, kuslapuud, harilik liguster, mis paraku võib olla külmaõrn. Harilik viirpuu, ebajasmiinid ja lodjapuud peaksid hakkama saama ka savisel mullal. Lubjarikas pinnas meeldib kindlasti põõsasmaranale, kurdlehisele kibuvitsale, tähklavendlile, villasele tuhkpuule, harilikule kukerpuule, siberi ja verevale kontpuule, kuid toime peaksid tulema ka sirelid, mage sõstar ja kuldsõstar, suur läätspuu, villane lodjapuu, harilik liguster. Happeline muld sobib Thunbergi kukerpuule ja võsund-kontpuule. Nii kuival kui ka liigniiskel mullal saavad hakkama vähenõudlik siberi kontpuu ja ungari sirel. Mulla sobivust tuleb eriti arvestada siis, kui tahate vabakujulises istutuses koos kasutada mitut taimeliiki. Kindlam on kokku panna sama perekonna eri õitseajaga liike.

Hekis on taimed valgusnõudlikumad kui vabalt sirgudes. Enamik taimi tahab päikesepaistet, varjuga lepivad hekis mage sõstar, harilik lumemari, harilik ebajasmiin, siberi kontpuu, läikiv tuhkpuu ja ungari sirel. Saastunud linnaõhuga saavad paremini hakkama enelad, kurdlehine kibuvits, kontpuud, kukerpuud, harilik lumimari, suur läätspuu, harilik põisenelas, harilik liguster.

Istutaja meelespea

Enne heki istutamist märkige selle pikkus maha ja kaevake valmis 30–40 cm laiused ja sügavused istutusaugud või -kraav. Kehvemal mullal on kraav õigem lahendus, sest sinna on lihtsam lisada korralikku mulda. Kraav täitke umbes poolenisti kompostmullaga.

Tulevase pöetava heki alguses ja lõpus suruge mulda tokid, nende vahele kinnitage nöör. Sellel tasub kas nöörijuppide või, mis veel lihtsam, pesulõksudega õigete vahedega ära märkida taimede istutuskohad. Umbes poole meetri kõrgusena hoitavas madalas hekis on paras taimevahe 25–35 cm, keskmise kõrgusega (kuni 1,5 m) heki korral 30–40 cm ja kuni 2 m kõrguse heki puhul 50–80 cm.

Ärge istikuid ostes koonerdage. Liiga hõredalt istutades ei saa ilusat tihedat hekki.

Enne istutamist kastke oma kraav märjaks ja laske veel mulla sisse imbuda.

Paljasjuursete istikute õrnad narmasjuured kardavad päikest ja tuult ning võivad kergesti kuivada. Ärge laske sel juhtuda, mida rutem istutate, seda parem. Hoidke taimi jahedas niiskes ruumis, juuripidi olgu need kilekotis niiskes turbas või siis pange need varjulises kohas puntide kaupa mulla alla. Enne istutamist hoidke neid mõni tund vees. Võtke neid istutamiseks mõne kaupa. Murdunud juured lõigake tagasi. Lihtsam on istutada kahekesi, siis saab üks istiku juured ilusti laiali suunata ja teine need mullaga katta. Jälgige enne mulla kinnitallamist, kas istik on sama kõrgel, nagu see kasvades ennegi oli: juurekael olgu maapinnaga tasa. See on väga tähtis, sest muidu ei saa taim piisavalt õhku. Kui umbes 5 taime on istutatud, siis kastke.

Kui kasutate nõuistikuid, siis leotage needki korralikult märjaks ja harutage tihedast juurepallist natuke juuri välja. Mullapall võiks olla umbes 1 cm kraavi või istutusaugu servast madalamal, et selle saaks mullaga katta ja kinni tallata.

Multšige taimede ümbrus kuni 10 cm paksuse laagerdunud männikoorepuru kihiga, jälgides, et see ei jääks vastu taimi. Multš hoiab niiskust ega lase hekialusel umbrohtuda. Noorest hekist võib umbrohi kergesti üle kasvada, kui alumised oksad valgust ei näe, siis jääb hekk alt lage.

Ilusat taimerivi ei raatsi hästi kohe lõikama hakata, aga paljasjuursetest istikutest hekki tuleb lõigata, sest tugev tagasilõikus sunnib taimi juba maapinna lähedalt harunema ja paremini võrsuma – ühe mahalõigatud haru asemele kasvab mitu uut. Lõigake ära kõik katkised või kuivad oksad. Siis võtke jälle tokid appi, siduge nöör 15–20 cm kõrgusele ja lõigake hekk selle joone järgi tagasi. Kuival sügisel tuleb hekki kuni külmadeni järjepidevalt kasta. Kui hekk jääb sügisel siiski istutamata, siis kraavi võiks selle tarbeks küll nüüd valmis kaevata.

Tagasi üles